10.07.2012

Ostsin täna endale võrkkiige, sellise lihtsa ja odava, külapoest, aga mu meelest on ta päris ilus, pastelelne rohelise-kollase-punase-kirju. Siin oli üks ka olemas, aga oli väga haletsusväärses seisus. Igal juhul saan nüüd õhtuti võrkkiiges lebotada ning möödunud päeva ning globaalsemalt elu üle rumineerida. Võrkkiik on minu jaoks siinse elu lahutamatu osa, temast ripub ära kõik.

Püüdsin täna näppudega kinni ühe Morpho (metalliksinised liblikad), see on üldiset nii macho kui liblikapüüdmine üldse läheb. Tegelikult see ei olegi teab mis kangelastegu, aga keeruline on ta kinni napsata piisavalt järsult, et ta ära ei lipsaks ning samas väga õrnalt, et mitte tiibu kahjustada.

Noor kamraad on vigastatud hüppeliigesega rivist väljas, minu tänane produktiivsus seisnes ühe taime kogumises ning kuivatisse viimises. Suurest kotitäiest jääb lõpuks järgi vaid mõnisada grammi kuivmassi, mistõttu see projekt kestab veel ilmselt päris kaua. See pole aga sugugi paha, kuna metsa alt lehtede seest taimi korjates jääb paratamtult ette mitmesugust pisemat sorti elu, keda saab siis fotografeerida.