23.08.2012

Eile kohtusin enda jaoks uue ning üpris huvitava välimusega maoga - Xenodon werneri. Tegemist on rohelise selja- ning heleda kõhupoolega maoga, kel on kuidagi lame keha, mistõttu esmalt arvasin, et ehk on kullakaevurid tast oma maasturiga üle sõitnud, kuid siis limpsas ta õhku ning lame keha hakkas elavalt liikuma. Ma ei tea, kas tegemis on mürgise maoga, kuid ühe siinse aimeraamatu põhjal arvan, et pigem ei ole. Igaljuhul kohtlesin teda mittemürgisena st pildistasn üpris lähedalt. Mingil hetkel kui ta oma pea nö vinnastas ja tegi järsemaid liigutusi tegin igaljuhul mõned tagurpidihüpped, sest nagu ütlesin - ma ei tea, kas ta on ohtlik. Ilus igaljuhul. Jällegi oli pildistamise juures tehnilisi probleeme ja nüüd lõpuks jagasin ka välja, mis on nende põhjuseks - nimelt makroobjektiivi diafragma ei hüppa (st ava on püsivalt 2,8 hoolimata sellest, mis ma palun tal olla või mida kaamera oma särituskalkulatsioonides eeldab, et ta on, sellest ka möödapanekud säris. Kahju, et sellest aru saamisega nii kaua aega läks, sest päris palju võimalusi on seetõttu kehvasti realiseeritud saanud. 

Täna kui istusin terrassil tuli P. ja ütles, et tema maja ümber tiirutab Megasoma ja arvas, et ehk võiks selle kinni püüda. Absoluutselt õige mõte, olin nõus. Läksime vaatama ja tõepooelst oligi välisseinal emane M. acteon. Üritasin teda algul võrguga võtta, kui eluka haare seinale oli liialt jõuline. Ronisin veidi nii et ulatusin temani käega ja võtsin ta alla. Siis muidugi paratamatu fotosessioon erinevates ‘loomulikes’ positsioonides ja nüüd on ta laua peal karbis, kus, ma loodan, teeb mingit printsess-vangitornis-asja ja meelitab kõiki nuuskimiskaugusel olevaid isaseid Megasomasid läbi öö meie terrassile lendama. Seni ei ole veel ühtki laekunud. Võibolla on rüütellikkus surnud.