26.07.2012

Crique gabriel ja Lac ‘’ ?’’ (mingi järv, selle jõe lõpus, mis peaks olema hea koht hiidsaarmatega kohtumiseks).

Turistid F. ja W. plaanisid minna sõpradega kajakkima ning kutsusid mind kaasa. Läksime kolme paadiga: kaks kahekohalist süsta ning üks kolmekohaline kanuu, kus olime W. ja mina aerudega ning üks vanem proua reisijana. Kuna Gabrieli jõgi on võrdlemisi kiirevooluline oli ülesminek ajastatud tõusu alguseks, et vastassuunas pealetulev tõusuvesi, mis veidi aeglustab voolu oleks abiks. Tänu sellele ei olnudki vool oluliselt kiire, või oli ainult vähestes kitsamates kohtades, kus õnnestus paat siiski ajutiste energilisemate aerutusspurtide abil üles suruda. Algul oli meie paatkonnal veidi raskusi tempos püsimisega, mis tulenesid põhiliselt tüürimisprobleemidest ja liigselt sinusoidaalsest trajektorist. Algul istus W. taga, üritasin ees tüürimisele kaasa aidata, kuid see nõuab väga metsikut rahmeldamist ega ole ka siis kuigi efektiivne. Pärast mõningast oma frustratsioonitaluvuse venitamist ning ka üpris olulist julguse kogumist ( ma ei tea, miks sellised asjad on mu jaoks rasked) tõstatasin ettepaneku vahetada positsioonid. Tegimegi väikesed manöövrid mudasel jõekaldal mangroovide vahel, asusin tüürimehepositsioonile ning edasi kulges sõit ladusamalt. Kõik prantslased peale W. suitsetasid pidevalt erinevat sorti ürte. 

Jõgi oli väga ilus ning täpselt see, mis tuleb silme ette, kui mõelda Amazonia peale, ikooniline. Mingil hetkel muutusid kaldad madalamaks ning ümbrus hakkas sarnanema Kaw soole. Ja peab ütlema, et kui mitte tähele panna kauguses olevaid kõrgeid palmipuid ning mitte liialt süveneda taimede välimuse detailidesse, siis nägi see märgala välja vägagi nagu varasuvine Emajõe Suursoo

Hiidsaarmaid me kahjuks sel korral ei näinud. Küll aga nägime palju erinevaid linde, keda ma siin olen harjunud ka ise nimetama pigem nende prantsuskeelsete nimedega (urubu, jacana, tyran…), oli ka üks nii värvilisuselt kui ka tegutsemisviisilt jäälinnule sarnanev lind.

Suur raisakull urubu tegi meie peakohal madalaid ringe, sattusime vist tema pesa või vähemalt selle palmi, mille otsas ta armastab istuda, lähedale. Sain mõned pildid, millel raisakull mahub vaevu kaadrisse. Teda võib taevas tiirutamas märgata sageli, kuid nii lähedalt ei ole ma teda varem näinud.

Osa veeteest kulges mööda kitsast oja läbi püsivalt üleujutatud metsa. Jällegi väga lahe oma ikoonilisuses: madalas vees laiade plankjuurtega ning tugijuurtega puud, mille okstel oli paksult epifüüte.

Selles metsas nägime ka kolmvarvaslaisikut, kel oli poeg kõhu peal.

Tagasitee oli allavoolu ning nüüd muutis voolu veelgi kiiremaks see, et käes oli mõõn. Libisesime ainult tüürides mööda jõge alla, kohtades kus jõesäng oli kitsas lausa kiiresti. Kuna aerudega laamendamist ei olnud oli sõit väga sujuv ja vaikne, meeleolu oli ‘tres tranquille’

Hea päev - üks linnuke unistuste ankeedile.