17.07.2012

Hommikupoolik oli selge ning päike kõrvetav. Ideaalsed tingimused taimelehtede kuivatamiseks. Laotasime õuele suure ca 10x8 m plastiku ning asusime selle peale lehti laotama. Mõningate tundidega tõmbas kraam päris krõbedaks, mitte küll veel päris nii kuivaks, et seda võinuks suitsetada, kuid kuivatil võtaks samaväärse töö teostamine aega üle ööpäeva.

Kuna istandus on teel saamaks sekundaarseks vihmametsaks, siis teostasin lehtede korjamisega paralleelset ka umbtaimetõrjet.

Kuna pärastlõunal muutus pilviseks ning kuna üldsegi kipuvad sademed siin alla tulema tüüpiliselt pärastlõunal, said lehed presendilt kokku korjatud ning pakitud. Korjasin veel ühe kotitäie teist, metsikut, taime ning viisin kraami kuivatisse.

Kuna praegu on meie nö tööauto paranduses, siis kasutame F.-i suurepärast Dacia maasturit. Võimalik, et maasturiks teda siiski korrektne nimetada ei ole, suur auto.

Igaljuhul jõuab ta ennast edas ilohistada kenasti ning ei uju ka väga pööraselt kurvides ringi, mistõttu on sõit mägiteel üpris nauditav, kõik need kurvid, tõusud ja langused, mis sikutavad vistserat kord ühes, kord teises suunas.

Linnas oli ka veidi seiklemist, kuna meil külas olev entomoturist palus tuua uue compact flash kaardi, mis aga ei ole tänapäeval enam sugugi levinud mäluformaat ning seetõttu ei kuulu päris tavalise supermarketi kaubavalikkusse, siiski õnnestus ta leida Cayenne’ist tehnikapoest. Selles poes müüakse muuseas ka käekellasid ning õmblusmasinaid.

Tagasiteel kohtasin kahte ämblikku, üks neist oli T. blondii ning teine sama elukas, kes meil hetkel köögilaual karbis elas. Paraku võttis mõlemad elukad endaga koju kaasa meie naabrimees, kes sõitis samal ajal ning peatus minuga koos. Aga ta tegi ämblikega veidi show’d ka ning seletas, et meie köögilauaämblik ei ole agressiivne, ning teda võib lasta mööda ennast ronida. Võibolla see aitab mul elada faktiga, et ma ei saagi homme T. blondii’t kivi ega kännu otsas poseerima sundida.