19.07.2012

Panin tänasest alates äratuskella 15 minutit varasemaks, et oleks aega rahulikult hommikut süüa, enne kui lähen hommikusele tööeelsele jalutuskäigule. Eelmise ärkamise ajaga olin juba niivõrd harjunud, et ärkasin enamasti ise umbes minut enne, kui arvuti piiksuma hakkas. Unehügieen on siin küll pioneerilikult ideaalne ja seda on ka tunda. Õhtul tuleb uni kiirelt ning läheb hommikul ära ilma vaidlemata. Täna aga ärkasin veerand tundi varasemavägivaldse piiksumise peale ning olin üpris unesegane. Võimalik, et seetõttu leidis aset ka üks veider seik. Tulin vannitoast hambaid pesemast, ning tundsin, et soki küljes on midagi, tundus nagu takjas või mingi haakiv rohi. Kui vaatasin jalga nägin aga soki külge klammerduvat gekot. Tegin jalaga viskava liigutuse ning geko maandus seinale. Ka gekod maanduvad alati jalgadele, isegi vertikaalsetele pindadele.

Hommikul jalutasin mööda suurt teed, kus on palju rohkem nähtavust ning ka lagedat taevast ülelendavate lindude nägemiseks (metsatee on nüüdseks üpriski tihedalt võssa sulgunud). Osutus päris heaks mõtteks, nägin linde.

Kuna hommikul näis taevas veidi pilvine, otsustasime täna mitte päikese käes kuivatamist vajavat kraami korjata ning marssisime hoopiski alla kaevanduse laagrisse, mille hoovilt F. palus meil ühe põõsa osi koguda. Kõlas üpris kahtlase ja riskantse plaanina, arvestades, et viimastel päevadel on mehed sinna tööle sõitnud. Täna aga ei näinud me kohapeal kedagi, kuigi rohi oli hiljuti ära niidetud, ning selles osas röövile takistusi ei olnud. Küll aga osutusid need taimed väga armetuteks - kuivanuteks. Seetõttu ei õnnestunud koguda vajalikku kogust lehti ega õisi. Ka oli keskpäevane päike kõrvetavalt kuum, oluliselt enam kui siin mäe otsas ning tekitas päikesepistetunde.

Igal juhul mõjus see retk tööjõule suhteliselt hävitavalt.

Siiski, ei jäänud olemata ka iga metsaskäigu puhul võimalikud vahvad kohtumised loomadega. Nägin paarikümne meetri kauguselt ning sain äratuntavalt pildile aguti ja kohtusin ka tee peal sisalikku jahtiva röövlinnuga, kes paraku küll oli väga kiire ja suutis fookuse maha raputada, kuid oli kõigest hoolimata värviline ja huvitav.

Pärastlõunal üritasime valmistade ette anumaid, millesse hakkame koguma mardikavastseid sisaldavat puitu, kuid osutus, et oleks vaja veel mingeid vahendeid, materjale. Kuna seega ei tundunud enam mõtet alustada sel pärastlõunal mingeid järgnevaid töiseid projekte, läksin jalutama.

Millegi pärast ei tunne ma bensiini lõhna, see on üpris veider ja tülikas. Õhtupimeduses kadus vool nii meie kui turistide majades. Panin kiirelt generaatori elektrisüsteemi laadima, kuid masin köhis ja turtsus - töötas veel vaid ‘aurude’ peal. Hakkasin kanistrist bensiini juurde valama, kuid millegi pärast tekkis kahtlus, kas see ikkagi on bensiin, ei teagi kas värvi või tundmata lõhna pärast. Igaljuhul nuuskisin seda kanistrit lõpuks vist rohkem kui oleks olnud mulle hea ning kuna kahtlus oli juba sügavale juurdunud pidin võrdluseks otsima ka ühe diislikanistri, et ka seda nuuskida.  Toskikomaania! Aga lõhnatundmine oli ikkagi kusagil ära. Lõpuks otsustasin, et on üpris vähetõenäoline, et sellesse kanistrisse on kuidagi sattunud mingi muu vedelik kui bensiin, ning tegin juba äärmiselt hädiselt köhivale masinale kiire infusiooni ‘tundmatut’ vedelikku sisaldavast anumast, mis osutuski elupäästvaks, ehk vedelik osutus bensiiniks. Veider lugu…

Veider lugu on ka see, et keegi ei ole mu nö kolleegile teinud selgeks siinse elektri- ja veesüsteemi hingeelu. Pidasin seda iseenesestmõistetavaks. Aga olen nüüd siis üritanud asja essentsi talle edasi anda, sest ma ei viitsi ka pidevalt mingeid kriise lahendada.