20.08.2012

Taasiseseisvumispäev meenus alles õhtul, kui vaatasin kalendrisse.

Teatav pidulikkus tänases päevas siiski oli, hoolimata sellest, et olin teadmatuses kuupäeva osas. Hommikul sain lõpuks pildile lendavad aarad. Pärast tohutut jalgadega kahveldamist ning paljusid luhtunud võimalusi. Aga näib, et pidev ‘aaravalmisolek’ (kaamera seadete osas) ning kata-d kaameraga on ära tasunud. Umbes 2...3 sekundi jooksul, mil nad olid nähtaval õnnestus nad püüda fookusesse ning teha plaks-plaks-plaks kolm pilti enne kui nad taas puulatvade taha kadusid. Ja valgus ei olnud üldsegi paha, pean silmas et ta oli selline hommikune ning et päike oli pigem mu selja taga kui et vastu. Vaid ühe korra olen neid üldse näinud veel ilusamas valguses ( enamasti kipuvad need kohtumised juhtuma ikka hämaras ja hallikasvalge taeva taustal), mis pani nende sulestiku eriti pööraselt värvlema (verb?), sel korral olin aga puude all, üritasin küll neid läbi metsakatuse hõredamate kohtade pildile püüda kuid edutult, surin sisimas päris olulisel määral. Aga ei midagi sellist täna, hoopis puha hea õnn ja ülevoolav rõõm.

Ühel koertest Princess’il on seljas palju botfly vastseid, ta on puretud müiaasist niiöelda. Üritasime täna neid vaklu kätte saada, kuid vaseliiniga tunneli sulgemise peale ronisid nad välja vaid nahapinnani, mitte piisavalt, et pintsettidega ussist kinni saada. P. oli hankinud ka mingit salapärast rohtu, mida pidi tilgutama aukudele, et vaglad ära tappa ning seejärel koos mädaga välja pigistada...

Eile leidis aset ekskursioon Kaw sohu. Korraldajaks Tig Di Lo. Käisin Kaw soos ka 2 aastat tagasi, kui peab ütlema, et seekordne retk oli oluliselt parem. Giid leidis edukalt mitmesuguseid elukaid ja teadis mõndagi kõneleda. Turiste oli vaid 7 nii et üpris hea juhi/juhitavate-suhe sellise ürituse kohta. Fotograafia mõttes ei olnud korraldus küll päris ideaalne, kuna peatused olid lühikesed ja paat liikus kiiresti. Spray&pray’isin ja kui kahlata läbi mitmete gigabaitide jagu pahnast jääb sõelale ka päris head kraami. Päeva kliimaks oli ära juba päris varakult - pöörased punkarlinnud Hoazin’id (Opisthocomus hoazin). Peale selle et nad olid ääretult kaunid talusid nad ka uskumatult rahulikult meie kohalolekut. Pakuti ka süüa ning aperatiive, mis selliste ürituste puhul on kahtlemata moraali kõrgel hoidmiseks väga tõhus.

Lõunapausi järel oli võimalus kohvi saatel kulda sõeluda. Selleks kasutatakse lameda koonuse kujulist panni, mis esmalt täidetakse ojapõhjast võetud pabidatäiega. Seejärel tuleb panni segu vee all sõrmedega segada, et kergem kraam vooluga minema ujuks ning välja korjata suuremad kivid. Järgeb teatav ‘tsentrifuugimine’ veepinna lähedal. Kui kõik on tehtud õigesti jääb lõpuks koonuse teravikku umbes supilusikatäis musta liiva moodi ollust. See hajutatakse aegaselt panni liigutades ning samal ajal sõrmedega vett tilgutades panni pinnale laiali ning mõnikord, üpris tihti, ilmub mustade liivaterae varjust välja pisike kullakübe. Üpris palju tööd imepisikese kullaebeme leidmiseks. Lihtne on tulema mõte, et äkki peaks proovima kulda sellest mustast liivast kuidagi tõhusamalt eraldada, elavhõbedaga näiteks. Seda siiski ei demonstreertiud ega saanud proovida.

Pimeduse saabudes läks lugu veidi turitslikumaks: giid püüdis soost välja kaimane ning andis neid kõigile hoida. Samas peab tunnistama, et see on ka üpris äge, aga veidi alandav on olla selles tegelase rollis, kes on karjatatud suure grupiga paati ning kellele siis giid kõik kätte toob, piinlik. Samas väga vahva, et ekskursioonile on antud ka selline taktiilne mõõde. Peale nägemise ja kuulmise saab ka kompida. Kaiman muuseas oli üpris soe (vesi soos on 30 kraadi ümber) ja pehme, ei rabelenud käes, ilmselt see järsk väljarebimine rahulikust soolebost muudab ta veidi letargiliseks, ka hiljem, kui nad vette tagasi pandi hulpisid nad mõnikümmend sekundit liikumatuna enne kui suutsid end minema ujumiseks piisavalt palju koguda. Giid oli tõeline ‘’kaiman-dundee’’ - sumpas ööpimeduses paljajalu põlvini mudas ning emergeerus siis taas põnevil ootavate turistide juurde raevukas roomaja abitult osavate käte haardes. Mõtlen seda vaid osaliselt irooniliselt. Suurim kaiman keda vees nägime oli ca 2,5meetrine, temaga mingit maadlust ei korraldatud ning ta lahkus ka üpris kiiresti ja psikese veemöllu saatel piroogi lähedusest.

Nägime ära ka kapibaara - maailma suurima närilise.

Giidi pajatusi tõlkisid mulle vahelduvalt kaks kaasreisijat - üks noor mees füüsikadoktor ning üks vanem mees. Vanem härra arvas üldiselt, et kõik on ‘magnifique’, millega olin ka üpris nõus, ning pärast päris mitut rummi suhkruroosiirupiga omandas ta lastefilmi nõia maneeri - toppis oma pungildava silma mulle päris näkku (tal oli muidu teine silma ka täitsa olemas, aga see ei olnud samaväärsel määral vestluses kasutusel) ja seletas väga intensiivse häälega mida tahes ta parasjagu seletas. Iga seletus kõlas igatahes nagu oleks avaldamisel mingi suur ja üldiselt pahaendeline saladus.