03.08.2012

Oravad on viimastel päevadel väga nähtavad. Ka täna hommikul lasin nende öiselt suurtesse pupillidesse mõned välgud. Vist juba mainisin nende naljakat turtsumise, vilistamise ja aevastamise sarnast häälitsust, igatahes on see jätkuvalt lõbus.

Uus tööprojekt on äärmiselt demotiveeriv. Ja see natuke ärritab mind, et ma üldse huvitun sellest mis nö. tööd ma siin teen, sest see on ju igaljuhul midagi äärmiselt algelist ja tobedat, alati, aga antud juhul närib hinge vist kõige rohkem see, et tegevus näib olevat mõttetu. Asi ei olegi vist ‘tööeetikas, lihtsalt minu tööaja raiskamine on mulle solvav.  Istutan üht maapinnal, eelistatavalt kivisel,  roomavana kasvavat taime, kuid koht, mille F, selleks on valinud ei oma ühtki selle taime looduslikele kasvukohtadele iseloomulikku tunnust: liiga vähe varju ning maa on liiga ‘hea’, mis tähendab, et paari aasta pärast on see kaetud paksu rohuga ja huvipakkuvat taime ei ole näha kusagil. Ühtlasi on see taim väga levinud ning looduslikud kasvukohad on tihti nii rikkalikud, et tundub äärmiselt vähe tõenäoline, et isegi sobivate tingimustega istandus oleks efektiivsuse seisukohalt põhjendatud. Saan aru, et selle praeguse rajatise eesmärk on põhiliselt näha välja nagu istandus, aga ka selle eesmärgi täitumise uskumine nõuab minu jaoks püüdmatut kogust naiivset optimismi.

Õhtul pimedas käisin jalutuskäigul Lodge’i läheduses mööda teid. Ühes suures lombis olid nagu alati kohal Bufo marinus’ ed (aaga?) ning täna väikese kirsina koogi peal ka üks siugkonnaline (selline jäsemeteta vees elav amfiib). Sain mõned sellised pildid, kus B. marinus ja see siugkonnaline olid päris üksteise kõrval. Häid konni mahub ühte tiiki palju. Haa.