22.07.2012

Pühapäev. Varahommikul asusin teele coq-de-roche’i ‘observatooriumi’ suunas. Tee ääres leidsin üpis hea koha koolibri’de vaatlemiseks. Pööraste punastega õitega ronitaim oli matnud pea erve põõsa ning tema õite vahel askeldas suuremapoolne helepruun koolibri. Valgust veel väga palju ei olnud, kuid see ei takistanud siiski mõningate klõpsude tegemist, plaanisin tagasi tulles selles paigas pikemalt aega veeta, kuid siis kõndisin sellest märkamata mööda. Coq-de-roche’e ei näinud ega ka kuulnud, ka oli taevas pilvine, niiet foto mõttes ei oleks midagi suurepärast niiehknaa juhtuma saanud. Tagasiteel kohtasin metsa vahel inimesi lastega, kes rääkisid ka pisut inglise keelt. Kui läksime lahkku ning hakkasin edasi liikuma, küsisid nad veel, kust ma pärit olen. See on see eksootiline punane ‘’habe’’, ma usun, ütlesin, et Eestist ning nad soovisid mulle teretulemast Guajaanasse. Põnev. Teel koju tagasi tegin kõrvalepõike ka ühele väikesele metsateele, seal sõitsid mulle vastu kolm jahimeest vana pirukaloguga püsitorud akendest välja turritamas. Tervitasime. Nad näisid olevat üpris rõõmsad, võimalik et piruka kongis olev suur prügikott sisaldas endas mingit nende haavlitest läbi puuritud rümpa.

Lõuna ajal kulmineerus jama, mis on olnud kerkimas juba mitu päeva. U. ütles, et vee pumpamiseks kasutatav generaator ei tööta. Mõtlesin, et paha lugu küll, aga veel on siiski võimalik võtta pumpade käitamiseks voolu teiselt, suuremalt, generaatorilt. Panin selle käima, ning pärast korralikku turtsumist ning paksu suitsu emiteerimist suri see välja. Lõpuks sai pusle kokku: generaatorid annavad ükshaaval tõrkeid ning miks ma ei tundnud selle ‘bensiini’ lõhna, mille U. tanklas võimalike variantide seast välja valis. Peas plahvatas räigete roppuste laviin! Vana hea bensiinimootori diisliga jootmise teema. Tuli hakata tegelema tagajärgedega. Valasin diisli masinate kütusepaakidest välja, ning loputasin need ning ka kütusetorustiku läbi bensiiniga. Ka bensiini leidmine oli üpris tüsilik, mingeid varusid ei ole, kuid teatav kogus õnnestus välja valada katkiste generaatorite kütusepaakidest.

Väiksem generaator läks pärast robustset bensiiniga ‘’läbiujutamist’’ käima, algul köhides ning sinist suitsu välja ajades. Lasin tal mõnda aega töötada kinnise õhuklapiga, et võimalikult palju bensiini peale lasta (ma usun, et see võiks nii toimida, aga ei tea) ning pärast seda tõmbasin gaasihoovast ning lasin masinal kõrgetel pööretel töötada niiakaua, kuni suits muutus ‘puhtaks’. Edasi töötas ta kenasti, tegi tavalist häält ning jõudis nagu ennegi käitada korraga kahte veepumpa. Seega lugesin ta tervistunuks, ilmselt küll on kusagil klappide ja jumalteabmille sees veel diislitahma, aga loodan, et see põleb sealt välja ega hakka edaspidi pahandusi põhjustama.

Suure generaatori puhul lähenesin asjale põhjalikumalt. Kõigepealt ujutasin silindrilt ohtralt bensiiniga üle, lootes, et see lahustab lahti kõikvõimalikku tahma ja jääke. Paari tunni pärast võtsin küünla välja (kola seast õnnestus leida koguni küünlavõti!) ning nühkisin kaltsuga selle otsa pealt tahma maha. Esialgu ei õnnestunud masinat käima tõmmata (tal on ka akult töötav startermootor, kuid eelistasin selle jääta nö tagavaravariandiks), kuid kui vajutasin sõrmega gaasihoovastiku põhja käivitus masin valju möirgega kohe järgmise tõmbe tagajärjel. Peaaegu minut paksu sinist suitsu, mis siis tasapisi selgeks läks. Lasin ka sellel masinal veidi töötada kinnise õhuklapiga, et rohke bensiiniga mootorist kõikvõimalikku saasta välja uhuda ning ‘gaasitasin’ seejärel veidi aega kõrgetel pööretel.

Igaljuhul olin ma väga pissed off kogu selle nõmeda loo peale. Kõige rohkem häiris mind see, et ma ise ei jaganud asja õigel hetkel lahti. Kui vedelik ei lõhna nagu bensiin, siis peaks siiski alati kaaluma varianti, et ehk ta ei olegi bensiin, ei maksa esmaselt kohe eeldada, et lahti on midagi lõhnatajuga. 

Jah, Kallmanni sündroom jms on siiski vist oluliselt haruldasem kui rumalad eksimused.

Pärastlõunal tahtsin minna ühe koopa juurde. Teel sinna kohtasin õite peal kiiresti lendavat metalliksiniste tiibadega liblikat, kes meenutas väga kodumaist pääsusaba ning hiljem selgub, et jagas ka sama perekonnanime - Papillo. Entomoturist F. ütles, et see on mingi Papillo liigi emane, üpris haruldane leid ning oli väga pettunud, et see püüdmata jäi. Rääkisin talle siiski, kus liblikat nägin ning võibolla läheb ta sinna homme luusima, kuid lootused teda seal uuesti kohata ei ole kuigi kõrged. Pildile selle liblika siiski sain, justkui, ta liikus väga kiiresti ning isegi säriajaga 1/500 sekundit on mõne pildi peal tiivad laiali määrdunud. Nagu koolibri.

Olin jõudnud juba päris sügavale metsa paarisaja meetri kaugusele koopast, kui algas tugev torm. Veel pool tundi varme oli olnud päikeseline ja palav, siis aga läks metsaalune väga pimedaks, hakkas sadama raskete piiskadega tihedat vihma, ning tuul muutus hooti väga tugevaks. Pakkisin kaamera seljakotti ning tõmbasin sellele vihmakatte peale ning kaalusin, kas minna edasi või tagasi, kui järsku murdus lähedal puu, tüvi murdus 2...3 m kõrguselt ning puu hakkas langema, jooksin veidi ka, kuit ta kukkus minu asukohast üpris kaugelt mööda, võibolla isegi mitte samasse veerandisse. Selle järgelt muutus otsus Lodge’i tagasi pöörduda kuidagi ilmsemaks. Panin selga ka keebi ning hakkasin mööda vanu võssakasvanud radu metsast välja kõndima. Vihmasadu jätkus ning metsaradadel voolas kohati üle hüppeliigese ulatav vesi, aga sellest ei olnud eriti midagi, kuna saapad on juba harjunud märjad olema, see on nende vaikimisi seinund, võiks öelda.

Õhtul lendas terrassi ümber roheliselt helendav putukas.