06.07.2012

Kuigi nüüd õhtuses pimeduses ja üldse hetkedel, kui on aega mõelda, on tunne kuidagi melanhoolselt nostalgiline, on päev olnud läbivalt siiski suurepärane, kohtumised mitmesuguste värviliste elukatega hõivasid edukalt kogu teadvuse ning ka veidi tööd sai tehtud. 

Esimeseks proektist oli kahe suuremat sorti Cecropia(cercopia?) perekonna puu langetamine. Tundub nagu väike asi, aga tegelikult kulutasime selle peale üle tunni. Esimene puu kasvas nimelt kunagi ammu mingi teise puu maha murdumisel moodustustunud mätta otsas, maapinnast umbes 1,5 m kõrgusel, seega oli tema saagiminegi juba küllalt trikjas, aga hästi planeeritud ‘põgemenistee’ abil sujus asi sujuvalt, loomulikult jäi ta ka liaanide ja teiste puude külge rippuma ning tema alla sakutamise ning saagimise peale sai kulutatud juba esimene pint higi. Teinest cecropiast loobus vihmamets veidi vähema vastupanuga, kuid sakutamist kulus sealgi. Ülejäänud päeva kulutasime madalama pulsisagedusega töödele - korjasime taimi.

Kohtasime karja puude latvadest lustivaid ahve liigist Saimir scireus, oravasarnaseks võib nende liikumist nimetada küll, isegi kui mu ‘ladina keel’ on mind siinkohal alt vedamas.

Lõunapausil aj õhtul pärast tööd sai vahvasti aega veedetud maja taga mitmesuguseid pööraseid linde vaadeldes ja fotograveerides, maja taga kasvab nimelt üks hetkel viljuv puu. Mu eelmise siinviibimise ajal jäi see puu metsa varu ning seetõttu jäi säärane linnupidu nägemata, kuigi helirada andis vilkast elust puulatvades märku siiski. Igatahes, laval on vähemalt kahest liigist tuukanid ning ‘Marail’ (Penelope marail), kõik nad nägid välja suurepärased.

Varahommikul käisin ka väikesel jalutuskäigul, kuid mingil veidral kombel ei kohtunudki puuma ega jaaguariga. Arusaamatu:).  Aga pole viga, võtan seda kui jalgadega kahveldamist.