13.07.2012

Hommikul käisin jälle mäe all või jalamil, kuidas öelda,  taimi kogumas. Seekord kõndisin kullakaevanduse lähedal üht väiekst rada pidi metsa, kilometraazh jäi täna veidi lühemaks kui eelnevatel päevadel - 8,5 km. Hääli oli seal rohkem, kui meie Lodge’i lähedal, kuid nägin ainult korraks vilksamisi aguti’t ja mingit umbes tuvisuurust punast lindu. Puude latvades röökijad jäid varjule. Kuulda oli ka üht eriliselt veidrat häält, kõlas veidi nagu elektriketassaag, aegajalt muutis ka tooni veidi. Nagu urin, aga läbitungivam ja kestev.

Taimi õnnestus koguda päris korralik kotitäis.

Urmetil oli olnud taimi kogudes hirmutav lähikohtumine hallikas-pruunika maoga, tõenäoliselt Bothrops keegi. Sellised asjad võtavad päris edukalt mõneks ajaks ära isu käsipidi risuhunnikutes soperdada.

Kuna homme on puhkepäev on tänaseks hilisõhtuks plaanis ööretk Orkestrikoopase. Loodan näha vikerboad ning ehk püüda ühe Damon diadema.

Muuseas, lugesin veidi ‘Loomade elu’: Viburämblikulised (Amblypygi), kelle sekka kuulub Damon diadema, ei oma mürginäärmeid, kuid on sellest hoolimata tihti kardetud, lihtsalt oma veidi õudusfilmiliku väljanägemise tõttu. Ühtlasi, elukas kes sai hiljuti sarikate vahel maha notitud oli hiidskolopender (Scolopendra gigantea), ning hiljuti ( a. 1984 suhtes) on jõutud järeldusele, et tõenäoliselt ei tule selle eluka hammustust pidada inimesele surmavaks. Vaat kui vahvasti siis, eksole. Igatahes eelistan mittesurmavaid hammustusi surmavatele.

Nüüd on öö. Jõudsin metsast tagasi, riputasin higist läbi imbunud riided kuivama, käisin dushi all ning üritasin juua veidi rummi, aga selle maitse hakkas praegu kuidagi väga vastu.

Metsas oli öösel üksinda ikka üpris õudne, kuigi vähem, kui ma arvasin, ning ka pidevalt kahaneval määral. Ja pimeduses metsas liikumine iseenesest on üpris tüsilik: mingil hetkel on igas suunas ees murdunud puu, ning kuna nähtavus, hoolimata isegi võimsast taskulambist, lihtsalt tulenevalt roheluse tihedusest, on vaid ca 10 m ei ole võimalik planeerida mingit ‘optimaalset’ trajektori ümber puu, või noh planeerida siiski võib, aga praktikas leiab aset pöörasne risust läbi pressimine ning roomamine. Olin ka kaasa võtnud matsheete, ‘’enesekaitseks’’ eksole, aga ta osutus uskumatuks tüütuseks. Algul hoidsin teda koguaeg käes, et ootamatul ründajal operatiivselt koon maha lüüa või ma ei kujuta täpselt ette mis mu plaan sellega oli. Siis aga avastasin, et kui ühes käes on lamp ja kompass ning teises õieli matsheete, on võrdlemisi raske tasakaalu hoida - kippusin puutüvedel ning libedatel kividel koperdama ja ühe korra kukkusin suisa pikali. Lõpuks kinnitasin ta seljakoti külge, kus ta näis haakivat end iga liaani taha mille alt või kõrvalt olin parasjagu mööda pugemas. Tüütu lugu, aga vähemasti oli see retk tänu matsheetele pööraselt turvaline.

Koopa leidmine ei õnnestunud sugugi nii kergesti kui eeldasin. Ilma GPS-ta oleksingi ilmselt metsa tiirutama jäänud. Veits pussy värk küll, aga pimedas, ilma orientiirideta, on raske orienteeruda ja mis kõik. Päris kaua leidsin veel tuttavad maam’rgi üles, kuid siis oli kõik üks suur murdunud puude rägastik ja muu taoline õudus. Taevase nõu abil jõudsin pärast parajat tiirutamist siiski koopasse. 

Perenaine - emane coc-de-roche - oli ootuspäraselt kohal, kuid mitte eriti vaimustunud öise külalise saabumisest. Aga vähemasti ei ole neil praegu poegi pesas, mu teada, seega tema pesa lähedal häirimine ei olnud ehk päris surmapatt. 

Vikerboad, keda lootsin näha, ei õnnestunud kusagil silmata, kahju. Veetsin koopas ca kolmveerand tundi, uurides seintes ja laes olevaid pragusid ja auke. Kohal olid krabid, paljumainitud viburämblikulised ning kahvatud koopakärnkonnad. Koopa ees väikese puukese lehel istumas leidsin ka ühe kitsaste sõrgadega skorpioni (skorpioni sõrgade laius on siinses folklooris üks olulisemaid tunnuseid skorpioni kirjeldamisel…).

Ühe Damon diadema püüdsin ka karpi. Kulus pisut maadlemist, kuid lõpuks sain ta kinnastatud sõrmede vahele. Kandsin kindaid hoolimata sellest, et ta ei ole mürgine, sest palja käega ei oleks ma olnud suuteline end sundima teda kätte võtma. Isegi kindaga oli tunne umbes nagu külma vette ujumia minemisel, et ma kohe nüüd lähen, aga on puha kõhklus hinges ja mis kõik.

Suures osas oli see öine metsaskäik nagu mingi harjutus, enese sundimine, hirmu ületamine, vabanemine ja võimestumine jne, võibolla praegu kirjutavad siin muidugi mingi Coelho mõjutused. Viirus, ma ütlen. Igatahes oli nagu veidi õudne ja oli tõrkeid, aga lõpuks ronisin siiske sellesse külma vette ja tegin seal mõned ringidki. Ainult päris lõpuks kaotasin pisut seni semikülma närvi, kui minu kõrval metsas miski ragistas ja müdistas. Oli kerge ‘tunnelnägemise’ episood ja tegin paarkümend kiiremat sammu kuni jõudsin Lodge’i lagendikuni. Müdistamine ja jaht ei käi küll ilmselt koos...