02.08.2012

Väsimus on kallal. Kaks päeva järjest olen käinud mäest alla tööl, nö. Tegelikult tegemas midagi väga tühist, aga kuna liikumine käib jala ning kogu kraami tuleb tassida seljas oli tegemist väsitava üritusega. Eile käisin ja võtsin matsheetega maha 6 puud diameetritega 20...35 cm. Näib, et on olemas mingi kriitiline piir, millest suurema diameetriga puu matsheetega maha võtmiseks kuluv vaev suureneb hüppeliselt. See piir on kusagil 25...30 cm vahel. 20 cm-ne puu tuleb maha alla 5 minutiga, kuid kõige suurema ümber närisin nagu kobras umbes 20 minutit. Kuna käed ei ole sellise värgiga päris harjunud kaotas neljas sõrm pisut nahka.

Puid oli vaja langetada selleks, et nende tüvedesse saaksid elama asuda mingite mardikate vastsed. Kõigilt puudelt oli vaja võtta ka materjali herbaariumi tegemiseks ning siis see mäes üles tassida (tegemist on lopsakate puudega). Ning kuna kaks puud jäid liaane pidi ümbritsevasse metsa rippuma pidin minema tagasi, et nad sealt alla aidata. Kuna käsi oli juba kannatanud ning seetõttu ei olnud isu veel mingit ennustamatut arvu puid matheetega maha raiuda otsustasin, et kergem on tassida mootorsaagi. Täna hommikul siis sidusingi sae seljakoti külge ja matkasin temaga mäest alla ja tagasi, kokku ca 10 km. Ühe puu maa peale toomisel moodustus päris arvestatav lagendik, teise puhul oli vaja läbi saagida ainult üks tugisammas. Ühe puu saagimisel hakkas tema tüvest välja valguma suuri 4cm-pikkusi sipelgaid. Lõpetasin lõike kiiruga ja taganesin. Hammustusi õnnestus vältida, seega ei oska arvata, kas nendest tuleneva valu suurus oleks korreleerunud sipelgate keha suurusega.

Põnevpõnev.

On olnud ka mõned kohtumised loomadega. 

Eile hommikul orav, kes sai teataval määral ka pildile. Jalutasin varahommikul, kui kuulsin krõbinat ning nägingi oravat üpris lähedal, pop-up välgu haardekauguses Cecropia tüvel.

Täna hommikusel jalutuskäigul hakkas silma rütmiline liikumine ühe puu ladvas päris Lodge’i lähedal. Esmalt arvasin, et tegemist võiks olla mingi rähniga, kuid läbi optika vaadates oli selge, et see oli end monotoonselt sügav kolmvarvaslaisik. Täiesti üllatav kiirus hügieenitoimingutes tema poolt. Jälgisin mõnda aega, kuidas ta järjest erinevaid keha osi sügab, tegin pilte ja võtsin ka veidi videot. Kutsusin vaatama ka U., kes oli juba üles ärganud ning sõi hommikust. Ma ei ole gi varem Kaw mäel elusat kolmvarvaslaisikut näinud, kuid kindlasti ei tulene see nende vähesest arvukusest siin vaid lihtsalt piiratud nähtavusest. Ka täna oli see, et teda üldse märkasin lihtsalt õnnelik juhus. Laisik sattus olema hõredas kohas, veerand tundi hiljem oli ta juba kadunud puuvõra läbipaistmatusse rohelisse rüppe.