kolmapäev, 29. august 2012


11.08.2012

Entusiasm on kuidagi madalseisus. Võibolla lihtsalt tüdimus, aga väga põnev hüpotees oleks seostada seda viimaste päevade loendamatute sääse- ja parmuhammustustega. Ma ei pea silmas ühtegi ‘suurtest’ haigustest (dengue; kollapalavik; malaaria etc) vaid lihtsalt suurest hulgast kupladest tulenevat mediaatorite ringlemist. Väga põnev jah, sest kõik peab ju ometi olema biokeemiliselt ‘põhjendatud’.

Veetsin täna üpriski kvaliteetsed tunnid coq-de-roche’idega. Linde oli mitu ning nad lubasid ka võrdlemisi lähedale. Ilm oli kahjuks vähem kui ideaalne - pilvine üksikute päikesevalgusesähvatusega. Nö fotograafia seisukohalt peetakse selliseid valgustingimusi vist üldiselt paremaks (sina ei pea mitte pildistama kontrastseid objekte eredas päevavalguses jne) aga mulle meeldib väga coq-de-roche’ide väljanägemine päikese käes, see toob esile nende sulestiku kogu pöörasuse, ning seda tahaksingi pildile püüda, jäägu siis pealegi paistma ka mõned ülesärist põlenud oksad ja liaanid. 
Kui kõmpisin suurt teed mööda tagasi Lodge’i poole korjas mind peale üks kohalik mees oma autologuga, välja nägi ta brasiiliapärane, korjas peale, sest et ‘soleil’, ütles ta ja õigus tal ka oli. 
Kuigi pärast esimest paari nädalat ei ole siinse kuumuse talumine enam probleemiks ning mul on alati kaasas 1,5 liitrine veepudel, piisav vähemalt pooleks päevaks kõndimiseks, ronimiseks või mistahes muuks mitte-matsheetega-metsa-raiumiseks.
Küüt oli igati tänuväärne siiski, kuna olin lindude juurde päris kauaks passima jäänud ning kõht hakkas juba lõunasööki igatsema.

Hommikusel jalutuskäigul oli kohtumine maoga, mis jällegi taaselustas valvsust. Kõndisin, nüüd retrospektiivis veidi udupäisena, mööda kullakaevanduse teed, kui järsku murdis üle teadlikuse läve tõsiasi, et vaatevälja alumises servas ehk siis umbes kahe meetri kaugusel jalge ees on madu, kurjakuulutava mustriga. Ma ikka jätkuvalt usun, et neil kurjakuulutava mustriga elukatel on mingi otsetee teadvusesse. Ja tõepoolest seal ta oli kerratõmbunult ohtlik ots välja turritamas ning keel õhust mida tahes mürgihambaväärilist limpsimas.
Sain siis kenasti turvaliselt pidama, keegi ei teinud ründeliigutust ja keegi ei karelnud ka kiljudes ringi. Ilus kohtumine. Tegin hoopis pildid ja järeldused. Paraku valvsus kipub ikka ununema.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar