Ilm on püsivalt ekvatoriaalne. Täna puhastasime suve lõpul rajatud raiesmikku maas vedelevates puutüvedest ning okstest, põletasime neid. Pidevast paduvihmast hoolimata see isegi õnnestus kasutades vana head vana õli ja kaltsu nippi, mis skautidele tundmatu.
Aga hoolimata edust tule tegemisel oli vihmas tegutsemine siiski küllalt ebameeldiv. Riided kleepusid ihule ja kõik puud olid kaetud libeda ollusega. Ühe palgi alt avastasin ka mao, suhteliselt väikese sihvaka musta värvi kehaga kaelal kahte kollast laiku omava, üpris sarnase kodumaisele rästikule. Hüsteeritsemiseks ei tundunud siiski olevat põhjust, kuna looma välimus oli vähemasti minu intuitsiooni kohaselt mittemürgine. Kahjuks sai ta katuse eemaldamisest tulenevast shokist üle ning roomas järgmisse risuhunnikusse enne kui Kadri kaameraga kohale jõudis. Ise ma metsatöödele kaamerat kaasa ei võtnudki, keskond seal tundub tema jaoks liialt vaenulik.
Pärastlõunal helistas Frederic ja teatas, et tuleb laadida kütusevaadid pirukasse ja sõita Rourasse neid täitma, kuna Reedel on tõenäoliselt jällegi algamas streik. Naljakas oli pärast eilset roolivõimu ja jõuetu mootoriga rendiauto roolis istumist taas jälle pirukaga sõita. Jõuline ja robustset käsitsemist vajav nagu ta on. Teel mäest alla nautisin tema jõulisust ja konkreetset käitumist täiel rinnal. Ka kõrvalistet okupeeriv Dantel ei hüsteeritsenud kuigivõrd, ehk on ta juba õppinud mind usaldama. Tanklas oli juba toimumas teatav mürgel. Inimesed seisid järjekorras, et tulevaks keeruliseks ajaks kütus varuda. Saime siiski ka jaole ja täitsime kolm kongis olnud 200liitrist vaati diisli ja bensiiniga. Auto täitis joovastav aur. Frederic manitses mind tagasiteel sõitma ‘’slow-slow’’, mida ma ka tegin, kuna ei ole ju ometi vaimupuudega ega midagi taolist - auto raskuskese oli ju kõrgel ja suuremad kesktõukejõud oleksid ta tõenäoliselt rõõmsalt metsa tee kõrvale rohelusse kukerpallitama lükanud. Sõitsin siis tasa ja targu, üritades bensuaurudes teadvust säilitada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar