Väike uinak hommikupoolikul pärast valguspüüki ning läksime jalutuskäigule paari kilomeetri kaugusel asuvate kaljude juurde. Olin seal kord kuival ajal käinud, kuid nüüd seoses vihmadega oli hinges lootus näha kaljult langemas väikesi kosekesi, mis ka tõepoolest seal olid, nagu kohalejõudes selgus
Ilm oli päikeseline ja soe, ei olnud põhjust kanda palju riideid, või kui siis ainult verd imevate putukate elu keerulisemaks muutmiseks.
Kaljuseinale liibuvana kasvas üks suur puu, mille ühel astangu ülemist serva ääristaval juurel istusime kõlgutades jalgu, nautides kõrvalt alla vuliseva väikese nire muusikat ja olukorra absoluutset ideaalsust. Istuda looduskaunis kohas omamata peas ühtki tegelikku muret emiteerides atmosfääri armumisferomoone - mitte just kehv viis veeta tööpäeva.
Kuna käepärast olid kaljud, pidin mõistagi nende otsas ronima. Jätkuvalt naudin lihtsaid lapsikuid rõõme pisukesest adrenaliinist ja koormusest kehale ning oma riiete ebaühtlasest katmisest pinnasega. Seal ronides hulkus peas mõte, kuivõrd naeruväärselt tavaline on siin eriline.
Väiksematel kaljudel ronisime ka üheskoos, seal lähikontaktis turnides, tundes oma keha kasutatavat inimredelina selgusid mägironimise senitundmatud erootilised aspektid. Mõelda vaid - olemas on ju ka alpinismitrennid, mis pöörane maailm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar