Hommikul korjasin metsast kokku liblikalõksud. Kaasnes harjumuspärane parmuimetamissessioon. Ühe lõksu kokkupakkimise ajal tabas mu kätt mingi uskumatult rõveda haisuga ollus - selles oli kõike: roiskumist, käärimist, hapnemist, mädanemist. Tõenäoliselt põhjendamatult, pean süüdlaseks laisklooma, sest minu loogika järgi eeldab rooja säärane äärmuslik roiskumus ekstreemselt aeglast ainevahetust ja soolepassaazhi.
Kahtlusalust ennast aga ei õnnestunud puuvõrades silmata, siiski usun, et kusagil seal oli loomake, kes pomises: ‘’ mida paganat?! kas arvad, et sinu sitt ei haise?!’’, aga väga aeglaselt ja prantsuse keeles.
Kohtasin ka mingeid keskmisest suuremaid ja seetõttu mõistagi ka huvitavamid linde, kelle häälitsused kõlasid justkui kriiskamine tünnipõhjas, kõrv tabas helivärvis teatavat metallsust ja jäi umbmäärane tunne, et nende hääleaparaat on tõenäoliselt küllaltki ruumikas. Oma väheses asjatundlikuses pidasin neid mingitlaadi papagoideks, põhiliselt noka kuju alusel, kuid tegemist võis olla ka hoopiski röövlindudega. Tegin ka pilti. Ei croppinud, sest ma ei häbene oma 200 mm-st Takumari. Ta ei pruugi olla küll maailma pikim (tele)objektiiv, kuid mulle meeldib tema ‘bokeh’ ja iga kord, kui õnnestub saada temaga mõni kvaliteetsem pilt, tunnen, et olen näidanud süsteemile pikka peetrit ja teinud ninanipsu kõigile autofookuse ja pikkade torudega piltnikele.
Väikesed rõõmud eksole...
Jooksuvorm, mis kuuajase metsas higistamise jooksul üllatavalt pea jäljetult aurustunud oli annab nüüd häguseid lubadusi naasmise kohta. Kuid tean, et ega ta ise tagasi tule. Ta tuleb tagasi võtta, valuga. Aga valu on ju hea, puhastab ja mis kõik veel...
Sain täna esimese (paberil) kirja siin oldud aja jooksul. Tore, tegi päeva. Aitäh, Maarja!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar