Kuulan juba jumalteab kui mitmendat korda järjest kolme Hello Saferide’i lugu, mis mu kõvakettal on. Ja kuidagi ei suuda end sundida muusikat kinni panema või vahetama. Ega ma vist ikka mingi õige mees ei ole, kui säärast muusikat kuulan, aga pole parata, tekitab assotsiatsioone õnnelike aegadega. Nii õnnelikega, et neile seni järgnenud ja ka kardetavasti ka tulevased ajad ei suuda konkureerida. Enam ei ole ei Seda Tüdrukut ega Seda Poissi, muusika on siiski alles, lubab trippida.
Järjekordne olukord, mis paneb mind end tundma väga vana mehena. Kiigun rippvoodis ja mõlgutan mõtteid möödunud elu üle, elan mälestustes. Ainus ‘sõbralik kep’ kõige selle juures on tõsiasi, et olen siiski veel varastes kahekümnendates - veidi vara veel elukogemused kenasti arhiveerida ning kõrvad pea alla panna. (‘sõbralik kep’ figureerib eelnevas lauses ‘valge varese’ piirkonnaspetsiifilise analoogina. st midagi ebanormaalset)
Seetõttu mõtlen oma aastast Guajaanas tihti justkui pausist kahe poolaja vahel - aeg tunnistada vajakajäämisi esimese poolaja mängus ning tõmmata higise käega mänguplaanile uusi hoogsaid jooni. Ma ei ole mänguplaanide osas siiski kuigivõrd mihkel, enamasti on plaaniks siiski ‘silma eesmärki ning torma otse selle suunas’ nii otseses kui üekantud tähenduses. Rebase pildistamisest lagedal põllu olen siin blogis vist juba kirjutanud.
Täna viisime Danteliga pisikoguse (59kg) desmodiumit külmlattu ning seejärel sõitsime Cacaosse maksmaks kõigile korjajatele ära võlgu jäänud tasud. Saramaka inimestest korjajad elasid seal justkui väikeses kommuunis - palju inimesi kahes väikeses majas, alati ruumi kodust eemal olevale rahvuskaaslasele, ühine toiduvalmistamine jne. Õuel kasvasid papaiapuud ja banaanitaimed, hoov ise oli silmatorkavalt puhas ja korras - säärane luuaga puhtaks pühitud kõvaks tallutud mullapind, mida ka Eestis mõneski taluõues näha võib. Kuna saramakakeelne ja -pärane asjaajamine on keerukas ja aeganõudev ettevõtmine jõudsime tagasi koju alles poole neljast, mis jättis pool tundi valguspüügivarustuse pirukasse laadimiseks ja võileiva seedetrakti rammimiseks. Täna pidime juba nõnda varasel ajal valguspüügi aparatuuri üles seadma, kuna eile kell 6 oli keegi alkolõhnu emiteeriv putukahuviline juba meie soovitud platsi hõivanud. Täna siis sai mindud kindla peale.
Ööseks ma siiski ei jäänud, eredaid pirne mehitavad täna Liisa ja Dantel, mina seekord magan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar