Hommikupoolikul taime (desmodium adscendens) puhastamine, pesemine ja pakkimine.
Pärastlõuna avanes võimalus sõita veidi ringi, laskuda alla Kaw mäelt. Meeldiv võimalus, vaheldus oli igati teretulnud. Viisime pirukakongitäie desmodiumit sadama lähedale külmlattu (seda taime on tarvis hoida värskena) ning pärast käisime ka kontoris, kus sai ühendutud internetti ning laetud üles suurem kogus sõnalist ja visuaalset möla.
Heidetud mõrda, nö
Leidsid aset ka mõned värvikad kohtumised faunaga.
Teel sadamasse nägime tee ääres väikest kilpkonna. Kuigi ajaga oli sel hetkel võrdlemisi põud sai siiski peatutud, tehtud operatiivselt mõned ülesvõtted, ning see tore hoonestatud roomaja üle tee aidatud. Tegemist oli ka küllalt effektset välimust omava loomaga, musta-kollase kirjud jäsemed, pea ja kael, kilp oli pastellsemates rohepruunides toonides, mis on ilmselt ka mõistetav, arvestades tõsiasja, et see tema tagasihoidlik eluase on ju mõeldud pigem varjumiseks kui uhkeldavaks promeneerimiseks. Kui on aeg ilunumbriteks võib ju kiirelt pea ja jalad välja sirutada.
Tagasiteel, kui oli juba hämar, lendas avatud küljeaknast auto salongi nahkhiir. Kiljumise poolt saadetud avarii jäi siiski tegemata, kuid küllalt ehmatav juhtum siiski. See etiketi osas ignorantne käsitiivaline seadis end sisse käsipidurihoova peale ega näidanud isegi puuoksaga julgustamise järgselt mingit lahkumiskavatsust. Seetõttu oli tarvis koguda julgust, saada üle õõvastusest ja mingist raskestipõhjendatavast hirmust ning loomake manuaalselt õue tagasi juhatada. Haarasin ta siis õrnalt tiivaotsast ja viskasin uksest välja. Vastupidiselt kardetule ei hammustaud ta mind sugugi ega muutnud vampiiriks või, proosalisemalt, marutõbiseks. Tegelikult ta hoopiski toibus kesk passiivset õhulendu autosse sattumise shokist, avas oma tiivad ja sööstis pimedusse.
Ainus teadaolev marutõvest paranenu haigestuski ju nahkhiire hammustusest. Põhjendatud hirm. Mitte et paranemine kuidagi nahkhiirega seotud oleks olnud.
VastaKustuta