Kuna hommikupoolik oli justkui vaba võtsin ette jalutuskäigu ühe tahvlikesega märgistatud metsaraja suunas, mida olin möödasõites tee ääres märganud. Mõne kilomeetri kaugusel baaslaagrist nö. Tähistatut rajad on muidugi olemuslikult nõmedad, aga mõtlesin, et kui on võetud vaevaks värviline hoiatuste ja keeldudega tahvlike üles riputada, et ehk siis viib rada ka väärt sihtmärgini. Folkloor jutustas ka hämmastavast vaatest, rääkis, et lausa ookean paistvat sealt. Leidsin eest midagi panga laadset, selline kõrgepoolne kalju keset metsa. Panga ümber aga tegutsesid mingitlaadi filmitegijad: ehitasid, paigaldasid seadmestikku homme algavate võtete tarvis. Kas tegemist saab olema dokumentaali, dzhunglimäruli või romantilise komöödiaga ei selgunud. Kui hästipigmenteerunud abipersonal oli väga sõbralik ja külalislahke, siis kahvatud võllid näitasid üles teatavat külma viisakut ja arenenud territoriaalsust. Seetõttu otsustasin neile mitte liialt juustese ronida, ning laskusin pangaalusesse metsa, kus tegin väikese elamustevaese tiiru, misjärel imbusin territooriumilt minema. Ekslesin ka teisele rajale, mis kindasti lõpuks oleks ka kuhugi viinud, kuid kuna kojuminekuaeg hakkas peale tükkima pidin tagasi pöörduma. Enne seda õnnestu siiski vilksamisi näha üht suuremat looma, suuremat kui mingi rott-elajad st. Tegemist võis olla millegi kitse- või hirvetaolisega, usun.
Siesta ajal jäin rippvoodisse magama ja ärkasin jõhkra kuumuspohmakaga.
Otsustasin oma valu eest maksma panna mitte niiväga süütud meie majakese alustalasid kollektiivselt närivad termiidid. Taktikaliselt kaapisin maha nende rajad ning strateegia mõttes pritsisin veidi ‘produkti’, mis kardetavasti on muta-, kartsino- ja teratogeenne. (no nagu taktikaline ja strateegiline pommitamine. ses mõttes...)
Nelja paiku sõitsime Danteliga teise autotäie taimede järgi (esimesel korral oli sohvriks olnud Liisa). Tore vaheldus oli näha veidi teistsugust ümbrust, liikuda ringi. Selgub, et seoses juba krõbiseva kuivaperioodiga terve Prantuse Guajaana põleb. Kohati on näha hektarite suurusi tulega niidetud välju. Teisal aga on tuli läinud oma teed ning hammustanud või veel hammustamas ka tükke metsast...
Ühtlasi järjekordne off-road kogemus meie super-pirukaga.
Käesoleva taime (Desmodium adscendens) korjamisega on minemas väga kiireks. On antud optimistlikke lubadusi, ning lombakas reaalsus ei suuda nendega kuidagi sammu pidada...
Eile oli vannituppa eksinud kaunis ja veidrate pikkade karvadega liblikas. Pildistasin. Nüüd seda pilti töödeldes, käis peast läbi mõte, et miks ma teda otsesemas mõttes purki ei püüdnud ning hetkeline kahetus. Siis aga jõudis mõte järelduseni, et pildis on ju olemas kogu ilu, puudub vaid surmamisvajadus ja see teatav õõvastavus, mida kannab endas korjuste kollektsioneerimine.
Tunnistan, et see teema on vaieldav. Mu arvamus vaid...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar