Hommikul sai kuuri all vedelev desmodiumikuhi kottidesse pakitud. Alumine kiht oli küll veidi roiskunud, kuid mitte niivõrd, et seda oleks olnud võimatu ignoreerida.
Vaba pärastlõuna investeerisin nagu ikka ümbruse mentaalsele kaardistamisele. Leidsin küllalt atraktiivsed kaljud, mõned ojad ja kosekesed. Kogu päeva on kehas olnud mingi veider rammestus, väsimus, võibolla on asi vihmases ilmas, igatahes selle tõttu ei olnud tänane metsaskäik nii agressiivselt eksploreeriv nagu tavaliselt vaid pigem selline mõtlik, tunnetav.
Vaevalt olin metsa jõudnud, kui hakkas järjekordne vihmasadu. Redutasin mõnda aega suure puu varjus, kuid see muutus kiiresti igavaks, pealegi loksutab kaela sadav vesi mind siinses kliimas ainult niivõrd, et higistamisega tuleb vähem vaeva näha. Taevane vesi lõhnab ka palju pareminei, kui mu enda seest immitsev maine kraam.
Pärast vihma plahvatas mets ellu. Puud ja muud taimed ajasid oma genitaalid õieli ning kogu mets oli üle ujutatud rammusatest magusatest lõhnadest. Ka liblikaid oli näha rohkem kui keskmiselt.
Õhtul veetsin aega prantsuse entomo-turistidega. Väike õlu ning näitasin neile oma pilte. Justkui varrukatest pudenes rohkelt head sorti kriitikat. Viisakad inimesed...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar