Kuna töö desmodiumiga sai eile üldjoontes lõpetatud leidis täna aset midagi pühapäeva laadset, üle pika aja ühtis tegelikkus kalendriga.
Hommikul tegin siiski veidi ka nö tööd - käisin uute, eile saabunud, prantsuse päritolu entomo-turistidega liblikalõkse mööda. Nende jaoks on see esimene kord viibida P. Guajaanas ning üldse vihmametsas, mistõttu olid nad kõige üle väga sümpaatselt elevil. Kui ütlesin neile, et tore on vahelduseks kohata turiste, kes ei vingu pidevalt kehva saagi üle, vaid on siiralt õnnelikud iga püütud liblika üle, ütles mees, et ta annab endale aru, et entomoloogia ei ole supermarketiskäik ja et loodus käib mööda salapäraseid teid. Kuldsed sõnad. Paljud sellest endale siiski aru ei anna.
Minu järjst pikenevasse paranoiade nimekirja lisandus täna üks uus tõbi. Seniste teadmiste põhjal oli mul ettekujutus, et Chagase tõbi levib Mehhikos ja mujal Kesk-Ameerikas, täna aga õppisin, et seda tõve tekitavat Trypanosoma cruzi’t levitavad lutikad (Reduvidae) on täiesti kohal ka siin. Õppisin seda nii, et näitasin turistidele peo peal üht putukat, kelle olin lõksust välja õngitsenud, mispeale härra entomoloog ütles, et selle konkreetse eluka kättevõtmist tasuks pigem vältida, sest T. cruzi kandlus nende populatsioonis olevat kõrge-kõrge. Magamistoas õnneks neid elukaid (näinud) ei ole (klassikaline infitseerumistee seisneb nimelt magavale inimesele näkku kakanud lutika rooja naha sisse sügamises).
Veidi hiljem leidis aset minu jaoks äärmiselt üllatav, isegi veidi absurdsena tundunud kohtumine faunaga. Nimelt nägime vihmametsas krabi. Umbes kümnesentimetrise parameetriga ja punaste sõrgadega. Meri on mõnekümne kilomeetri kaugusel eksole.
Igatahes nüüd, kui ühel päeval peaks mulle metsas vastu loivama merilõvi, üllatuksin tunduvalt vähem.
Sümpaatia seekordsete turistide vastu süvenes veelgi, kui kohtasime üht Morphot. Ta lendas ringi, ning siis otse meie poole, mugavalt liblikavõrgu ulatusse, kuid jäi püüdmata. Härra turist ütles, ütles, et liblikas oli liialt ilus, et püüda. Haruldane suhtumine.
Pärastlõunal kasutasin vaba aega jalutuskäiguks oja äärde. Möödudes ühest liblikalõksust, märkasin selles Morphot. Külmaverelise mõrtsukana otsustasin, et ta on piisavalt ilus, et püüda. Niisiis püüdsingi ja viisin täienduseks lähitulevikus koju sõitva Liisa erakogusse.
Oja ääres kohtasin üht kaunist suurt liblikat. Usun, et see võis olla emane Morpho. Pildistasin, mis oli küll üpriski pingutust ja aeganõudev, kuid seda enam rahuldust pakkusid lõpuks siiski kätte saadud ülesvõtted. Liblikas nimelt istus küllalt kõrgel oksal oja kohal, seal samas lähedal olid aga üle ojasängi murdunud kaks jämedat puutüve, mille pealt näis avanevat hea vaade Morphole tema loomulikus keskkonnas ja kogu häirimatus ilus. Ronisin siis läbi tihedate põõsaste puutüvedele ning lasin sealt, oja kohal balanseerides, liblika pihta mõned välgud. Flash-flash. Olen hakanud palju rohkem välku kasutama kui enne siiatulekut, sest metsa all on küllalt hämar ning kohtumised faunaga liialt hinnalised, et pildistamisvõimalus udusena tuulde lasta. Välk muudab pildistamisakti minu jaoks kahjuks justkui veidi vägivaldsemaks... aga võibolla ei ole see kuigivõrd loogiline mõttekäik.
Sel liblikal oli tiibade alaküljel mitu ‘silma’. Seda ei ole küll vist päris korrektne nimetada mimikriks, aga midagi taolist igatahes. Tiivamaalingute mõte on ilmselt potentsiaalne agressor nelja-viie kurja pilguga ära hirmutada, vältides seega söödud saamist.
Üritasin oma kauni modelli ka lendu ajada ning siis liikumises pildile püüda. Väikese häirimisega õnnestuski ta liikuma veenda, kuid siis osutus ta minu kaamerasilma jaoks liiga kiireks. Lendava liblika kaadris hoidmine, samaaegne pidev manuaalteravustamine, siis sobival hetkel jällegi manuaalselt diafragma kokku ja ‘’välk’’, mis tabas vaid udust rohelist müüri sest liblikas oli lühikese pimedushetke jooksul läinud oma teed. Näib, et istuvate partide ja panges ujuvate kalade pildistamine ongi üldjoontes minu ja mu kasutuses oleva tehnika kombineeritud võimete piir. Siiski, kogu selles manuaalsuses on vähemalt minu jaoks teatav romantika. Järgmisel nädalal, kui jõuab kohale vennalt laenatud tänapäevane teleobjektiiv, ei ole enam kuidagi võimalik usutavata halva määrde või vale rehvivaliku juttu ajada...
Oja äärest koju kõndides ristus mu rada ühe seninägemata sisalikuga. Hea päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar