Täna siis esimene kokkupuude paljulubatud taimekorjamisega. Frederici käest saadud näidise järgi pidin koguma taime, mille nimi, elupaigaeelistused ja väljanägemine looduses olid mulle üldjoontes saladuseks. Frederic jutustas ka ühest kohast, kus taime pidavat leiduma, kuid seal ei silmanud ma teda esmapilgul sugugi, jalutasin siis veel metsas ringi, taime ei paistnud endiselt kusagil. Tulututest otsingutest frustreenunult naasesin ‘tõotatud kasvukohta’’ kus taim muidugi siiski kasvas - roomas maapinnal langenud lehtede vahel ja all. Olin enne oma pilgu hoidnud veidi liialt kõrgel, eeldades, et seda taime võiks näha puudel ronimas. Oma palet näitas tõsiasi, et kasulik on teada mida sa otsid ning leidsin hiljem veel paar kasvukohta. Õhtul sain teada ka taime nime ‘ öelgem näiteks südalehine kivilemb (Geophila cordifolia). Selle ravimtaime otstarbe osas olen endiselt pimeduses, tean vaid, et teda peab saama kuivatatult poolteist kilo. Selleks pidavat vaja minema umbes 8 kg värskeid taimi.
Fredericu juhatatud kasvukoht asus kullakaevandusse viiva tee ääres ja kui seal tegutsesin sai mulle lõpuks ka osaks au tutvuda demoniseeritud kullakaevuritega. Tuli kõhetu ja kahvatu valge mees suure maasturiga. Arvasin ,et viisakas ‘’bonjour’’ lahendab olukorra, kuid siiski nägi ta ka vajadust tõstatada teema, et mida ma õigupoolest tema maa peal teen. Mees rääkis küllalt ladusat inglise keelt, ning verbaliseeris selle abil oma väite, et see on eramaa, ning et võõrastel seal viibimine on ebaseaduslik, ja palve, et ma lahkuksin. Ühtlasi päris ta, kas mul on teaduskraad botaanikas. Mul ei ole. On vaid kaks ainepunkti ‘taimeanatoomia ja -füsioloogia kursuse eest’’ aga needki on kusagil sahtlipõhjas.
Kaevuri jutt tundus usutav, niisiis lahkusingi territooriumilt. Hiljem tulid veel kaks suurte tumedanahaliste meestega täidetud maasturit, nemad siiski vaid tervitasid ega peatunud. Muidugi liikusin ka juba kodu poole. Kuid nende tulek siiski tõestas, et esimese mehe matsheetega mõrvamine ja põõsastesse peitmine oleks hiljem osutunud halvaks ideeks, olin õnnelik, et olin sellest plaanist loobunud.
Minu päringutele kullakaevanduse territooriumil liikumise lubatuse kohta ütles Frederic, et olukord on segane ja et läheneva sõiduki häält kuuldes on otstarbekas metsa varjuda. Ja mina mõtlesin, et olen peitusemängimiseast välja kasvanud. Tobe.
Pärastlõunal käisin turistidega Patawa joa ääres. Nende inglise keel oli umbes sama ladus kui minu prantsuse keel, mistõttu verbaalne suhtlus oli tüsilik, kuid mõtted said sellest hoolimata vahetatud. Kuivaperioodi tõttu veevaene kosk ei avaldanud neile kuigivõrd muljet; ujumiskoht, kus eelmisel nädalal suriname perekond nii lustlikult suples, hirmutas neid oma jaheda vee ja väikeste krabikestega ning tagasitee oli väsitav ja higirohke. Kõige selle tõttu, näisid nad veidi pettunud, siiski aga lõbusad ja suhtushimulised. Seda, et nad augus ei supelnud, võtsin millegipärast isikliku solvanguna.
Kuidas nad julgesid mitte olla vaimustunud higirohkest retkest umbkeelse idaeuroopa giidiga praktiliselt kuiva ojasängi ja suplusest krabidega, kuid siiski peaaegu selge veega ujumisaugus. Veidrikud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar