Õhtuti kalendrisse vaadates näib, et aeg suisa lendab, kuid päeval tundub ta samas liikuvat umbes sama energiliselt kui dodo. (joonealuse märkusena: dodo nii oli lennuvõimetu kui on nüüdseks välja surnud)
Kestab gurmeeheinategu. See näib kohaseim nimetus neil päevil asetleidva tegevuse kohta: päevas 100...200 kg taimse kraami sorteerimine, pesemine ja pakkimine. Üks heinarull kaalub muuseas ca 250...300 kg; kodus Vigalas on väike jõeäärne heinamaa, ca 50*150 meetrit ning kui timut on jaanipäevaks rinnuni kõrgunud ja siis heinaks tehtud on tulemuseks 2...3 rulli, lihtsalt illustratsiooniks või nii. Ja meie praegune eesmärk on akumuleerida umbes 15 heinarulli jagu seda kraami. Ometi ei ole mängus ei kaarutavaid traktoreid ega isegi vikateid vaid hoopis paljud käed.
Täna demonstreeris Frederic hämmastavat juhtimisalast geeniust ning tõi mänguväljale lisaks kaks paari töökäsi. Enne seda olid paanikahoos mobiliseeritud brasiillannad Ruth ja Fatima, kes pärast abiväe kohalejõudmist võisid siiski naasta oma niigi mitte just kasina igapäevase töö juurde.
Saabusid kaks noormeest, kes, paistab, on varemgi siin selliste talgude puhul abiks käinud. Töö soreerimistöö lausa lendas nende käes. Võidu eest kiiruses tuleb muidugi tasuda kaotusega kvaliteedis, kuid eeldan, et Frederic arvestas sellega ning see on vastuvõetav. Kuna mul läks taimede kallal pusimine spetsialistidega võrreldespiinlikult aeglaselt taandusin rohkem pesemistöö peale. Ja mis seal salata - see oli ka palju rohkem ‘minu tass teed’. Minu täielikuks hämmelduseks suutsime kolmekesi paari tunni jooksul sorteerida ja pesta umbes sama suure hunniku kraami, kui pika-pika hommikupooliku jooksul viiekesi. Suur respekt selles osas. Lõpptulem ei ole ka väga ilmselgelt prahine, niiet kõik võiksid vast rahul olla. Noormehed muuseas rääkisid omavahel kreooli keeles. Ma pole kindel kas see on antud keele, või nende noormeeste kõneviisi eripära, aga kõik laused öeldi sellise tooniga ,millega võiksin kujutleda inimesi ütlemas ‘’aega on’’ või midagi sarnasetoonilist. Lõunamaiselt muretult kõlas see, tahan öelda.
Kui töö lõpetasime oli kell juba viis läbi. Otsustasin kasutada viimast käesolevat valgust sportides, seejärel loputasin päeva jooskul kogunenud kõntsa ‘kanalisatsiooni’ (toru, mis viib kuhugi põõsaste vahele, loodetavasti mitte otse tiiki, kust saame oma vee...). Külmkapis hakkas silma seal juba kaks kuud konutanud Vana Tallinna põhi. Lahendasin selle olukorra. Voolas üle magus rammestus, mis seljatas mu rippvoodisse, pani raamatu leheküljed imeliselt aeglaselt pöörduma ja lükkas õhtusöögi harjumatult hiliseks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar