Laupäeval pärast töö lõpetamist sõitsime linna. Kaasa tuli ka Foto, kes oli olnud meil abiks taimi puhastamas. Plaan oli viia ta ca 100 km kaugusele Cacao külla, kuid selgus, et tanklad hetkel streikisid (just nii jah...) ning kuna meil paagis piisavalt kütust pikaks sõiduks ei olnud, viisin Foto poolele teele, kust üks proua pidi ta 25 euro eest edasi sõidutama. Seal, kohas poolele teel, võttis meid vastu märgade juustega ning vaid käterätti riietatud silmatorkavalt kaunis piimakohvi värvi näitsik, kes lävis meiega sundimatult, nagu oleks napp rätik tema standardrõivastus.
Sai sõidetud Cayenne’i. Õhtu tähtsünmuseks selgus olevat ‘’miss cayenne 2009’’. See tähendas, et kogu kesklinn oli pidutseva inimmassiga üle ujutatud ning kogu riigi autod olid pealinna tänavatele kuhjatud. Missi ennast nägin vaid vilksamisi, laulmas veidrat laulukest ning keerutades selle saatel veel veidramat aeg-luubis-tantsu (pööras end aeglaselt ning tõstis aeg-ajalt käe). Tantsu mõte näis olevat võimaldada iga publiku liikme pilgule head ligipääsu kaunitari kogu 360nele kraadile.
Hiljem triivisin sihitult mööda linna kõrtse, leidmata olulisel määral mittejoodavat meelelahutust, ning käisin kesköises sadamas tühjale pimedale jõesuudmele tule ning suitsusignaale saatmas. Oli sügav mõõn.
Ajaks kui asusin koduteele tundsin vajadust miski söögipoolise järele ning otsustasin kõndida sisse ja läbi McDonaldsist. Mäletasin, et ‘restoran’ asub ühe ringtee ääres, kuid ei omanud siiski täpsemat aimu. Leidis aset tunniajane rohke kilometraazhiga kakerdus mööda Cayenne’i. Sai nähtud mitmeid ringteid, aga ükski neist ei osutunud Selleks Õigeks. Veidi nälase, kuid muidu lõbusana asusin kõndima Matoury suunas. Äärelinnas ühinesin ühe teise öise kõndijaga, ning jagasime mõndasada meetrit rada ja paar lauset. Teekäija inglise keel oli võrdlemisi ladus, nagu see kipub siin ikka plekkkuudis magavate öiste rändurite, kommiraha eest rasket tööd tegevate immigrantide ja teiste koolihariduseta inimeste puhul. Ta avaldas arvamust, et jõan 15...20 km kaugusele Matoury’sse kiiresti ning vaevata, sest iga inimene, kel on auto, võtaks mind peale, sest ma olen ju valge. Päris õigus tal siiski ei olnud - kuigi liiklust oli täitsa palju, sain üpris pikalt jalutada. Kaks autosetskonda viisid mind siiski mõned kiiremad kilomeetrid sihtpunkti poole. Jalutades läbisin ka suhteliselt kriminogeensema auraga Balata. Bussibaviljonides ja mujal veetsid aega valjud seltskonnad, ning lakkamatult sõitsid edasi-tagasi lugematud ‘motoroll-bandiidid’. (Nad tõesti sõitsid tihedas formatsioonis, nagu mingi veider ‘hell’s angels the 50cc edition’’). Kuid erinevalt näiteks öisest Annelinnast jäid igasugused ettepanekud mu nöokolju ümberkujundamise osas või muud ülbitsemised olemata, ka kõnnitee vabastati aupaklikult. Ei oska öelda, kas siin on tegemist mingi üldise siinse viisakusega, või oli see järjekordne näide olukorrast, kus valge inimene on justkui püha lehm.
Pühapäev möödus uniselt. Õhtul läksime Danteliga turistidega valguspüüki tegema. Teel kohtasime tuulepäist agutit, kelle elusolemine oli evolutsiooni seisukohalt vaadates vägagi hämmastav. Nimelt seisis ta auto esitulede vihus ega üritanudki läheneva sõiduki eest hoiduda ning kui jäime temast paari meetri kaugusel seisma keksis ta endiselt häirimatult tulede valguses, vaatas meid uudishimulikult ja pöördus siis võssa.
Oli naeruväärselt rikkalik Megasoma-saak. Maha potsatas kaks isast ning 5-6 emast isendit. Turistid olid kaks äärmiselt energilist vanahärrat Belgiast - küllalt tihti võis kuulda hüüatust ‘’hop!’’ kui nad kahekesi lina poole sööstsid. Kõlas veidi nagu Family Guy’s episoodiliselt figureerivad ‘vanakoolivõimlejad’. Hilisõhtul peatus teel auto ning ilmus grupp valguspüügist huvitatud noori, kes küsisid luba veidi asja uurida ning üht-teist pärida. Mõistagi ei olnud kellelgi midagi selle vastu. Veidikese ümber lina tiirutamise ning mõnede ammoniaagisüstide järel ööliblikate rinnakutesse surusid nad veel kord kõigi kohalolijate kätt ning kadusid öhe.
Olin eelnenud öö endiselt kustutamata unevõla tõttu väga unine ja nokkisin juba keskööst alates. Turistid arvasid, et võin ju ka koju tunniks.paariks magama minna, lahked onud, kuid jäin siiski kohusetundlikut kaadervärki mehitama.
Täna, esmaspäeval. möödus kaalukas osa valgest ajast põõnates. Pärastlõunal saabus väiksem laadung desmodiumit, mille puhastamine kestis siiski poole kuueni. Juba hilisest ajast hoolimata otsustasin ikkagi minna jooksma. Teel kohtasin veel turiste, kes vajasid abi metsast lõksude leidmiseks ning nõudsid seega veel osa allesjäänud valgest ajast. Eelneva tõttu oli selleks ajaks, kui coq de roche’i raja juurest tagasi pöörasin juba vägagi hämar, ning kodutee jooksul saabus pimedus. Pimedas jooksmine oli mõnevõrra hirmutav, kuna olin viimases valguses näinud asfaldil üht veidi suuremat madu...hiljem ma enam neid ei märganud või ehk neid rohkem ei olnudki, oleks kuidagi mõnusam mõelda. Puuvõrade all olev kodutee oli täiesti pime mistõttu kõndisin viimased paarsada meetrit ettesirutatud käega ja pidevalt pöidadega ettevaatlikult maapinda kompides, sellest hoolimata õnnestus aegajalt jalutada põõsastesse. Säärane põnevus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar