Pliidi kohalt pudeneb pottidesse ja pannidesse niivõrd palju mutukaid, et ma ei jõua piisavalt silmi kinni pigistada. Isu on sellest hoolimata hea. Kas ma olen rõve?
Taimekorjamise unelm ja reaalsus
See peab olema lähedal. Tunnen. Üksikud läbi tiheda lehestiku tungivad päikesekiired joonistavad hommikuses udus helendavaid sambaid. Looduse hääled päeva algusele kohaselt reipad. Mets on sõbralik, kuid mängutujus, varjab oma aaret. Hea küll - mängime pealegi, mõtlen, kui jõuan järjekordse koseni. Üles viib tee. Olen tänulik, et on vihmaperiood, sest minu näol ei ole ju tegemist lõhega, kes suudab vastuvoolu vahutavatest koskedest üles hüpata. Praegu on jõeke kuivanud kokku väheldaseks ojaks, ning vastu pahisev vesi on pigem kosutuseks kui takistuseks. Oma raskuskeset üle kaljuserva vinnates otsustan piirata toiduõlitarbimist. Higi. Ja seal see ongi - justkui pisikesel kruusasel saarekesel keset oja - kastetilkadega kaetud haljendavad vahajad lehed ning magusalt lõhnavad õiskikud, mille ümber kihutamas kolibrid. Ärge muretsege - jätan küllalt õisi teilegi. Kodutee on värviline...
Kodutee äär. Kruusane ja veidi niiske. Istun maas ning kraabin sõrmedega kõdunevaid lehti huvipakkuvatelt taimekestelt. Oi - skorpion, aga näed astel jäi viibutamata. Mõnikord kohe veab. Kraabin edasi. Jackpot - taimevarred. Paistab olevat julgelt 15 grammi. Võtan mahakoorunud etiketiga ‘guarana ara’ pudelist lonksu leiget kloorimaitselist vett ja naudin võitu. 7985 grammi veel...
Katusealune. Suur hunnik, mis paistab esmapilgul koosnevat heinast, voolik, kolm ühikut odavat tööjõudu. Kõrvaliste taimede eemaldamine, ning vajaliku kraami pesemine. Spekulatsioonid, selle üle, kuivõrd tõenäoline on tähelepanematult madu sõlme keerata ja kotti toppida. Tüütus. Leppimine ja omaksvõtt...
Eelnevate lugude fiktsioonisisaldus varieerub.
Viimane lugu aga oli reaalsus täna. Ja väikeste kõrvalpõigetega vist ka lähima kuu aja jooksul.
Pärast ametliku programmi, ehk taimedega susserdamist, läksin jooksma. Mäed näivad olevat veelgi laugemaks muutunud. Samas märkasin aga ka uut huvitavat geoloogilist fenomeni - nimelt pärast ühe mäe, mis oli eriti oluliselt lamendunud, entusiastliku kiirendusega ületamist oli järgnev küngas kerkinud järsemaks kui ta kunagi varem oli olnud ning ka hapniku osarõhk tema tipu lähedal näis olevat inimelu toetamiseks liialt madal...
Ja tänane päevasündmus - jooksin üle ühe pisikese mao. Sellise pruuni ja siksakilise, sellise, kes räägitakse olevat mürgine. Tema silmahambad võisid küll olla mürgised, aga tema suhtumine minusse seda kindasti ei olnud (haa!). Ta nimelt lesis rahulikult, ilma mistahes agressiivsete siuglemiste või peatõstmisteta, edasi ning tegi mulle oma olematute jäsemetega ‘’pöidlad püsti’’-zhesti justkui öeldes: ’’mens sana in corpore sana’’. Eeldan, et ta võiks kõneleda ladina keeles, sest tal on nagu selline nimi ja...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar