Milligrammidest kilogrammideni e. südalehise kivilemburi kogunemise lugu.
Nüüdseks olen seda taime kogunud juba niipalju, et võiks lausa öelda, et ma ei ole kunagi varem ühtegi taime nii suures koguses ühes hunnikus näinud, peale timuti, keraheina ja muu taolise mõistagi, no ja puud ka ... jutu mõte on, et nagu palju. Ütleks et umbes 10...15...20 liitrit, kuid siiski alla kahe kilogrammi. Tarvisoleva 1,5 kg kuivatatud ürdi saamiseks olevat vaja koguda umbes 8 kg taimi. Peaks vist tõstma kuidagi tempot.
Töö iseenest pole ebameeldiv, saab veeta aega dzhunglis, kuid kahjuks on tarvis kanda pikki pükse ja saapaid, sest muidu parmud muudkui võtaksid ega jätakski miskit alles. Pikematel matkadel sellises kostüümis akumuleerub riietesse rohkelt higi. Plussid ja miinused nagu ikka, eksole. Täna leidsin ka mõned rikkalikumad kasvukohad, kust õnnestus koguda isegi mitusada (!) grammi biomassi. Kivilemb ei ole iseenest haruldane, Frederic ütles isegi, et tavaline, ma võibolla nii kaugele siiski ei läheks - on nähtud ka tavalisemaid. Aga tõele au andes leidsin teda kasvamas päris paljudes kohtades, enamasti küll vaid sellises massis, mis kulla puhul oleks nähtmatu ega ajaks sisse hingamise korral aevastama.
Hommikupoolikul leidis aset randevuu, mille järel kartsin, et mu karvastik ei laskugi enam valveseisakust.
See nö kivilemb kasvab nimelt maapinnal, kõdu vahel, all, sees. Kaapisin siis hoogsalt sõrmedega taimevarte pealt langenud lehti ja muud pahna, kui märkasin, et olen eemaldanud ka katue ühe skorpioni pea kohalt. Ta oli mõistagi ärritunud, ma ei ole küll mingi etoloog, aga ta astel näis olevat ‘’vinnastatud’’. Tänuväärne temast, et ta jultunud solvangu alla neelas ega salvanud mind. Vastutasuks jätsin ‘’mätta materdamata’’ ning toimetasin ta matsheeteteral enda jaoks ohutusse kaugusesse. Leping püsib.
Pärastlõunal tungisin jällegi kullakaevanduse territooriumile eesmärgiga alatult metsaaluseid taimi kotti toppida ja koju viia. Saak oli fooni arvestades küllaltki hea, isegi väärt paarikilomeetrist liitrise higilõivuga matkakest. Kaevurid ise olid ka liikvel, kuid ei pöördunud minu poole seekord ei lahkumispalvete ega millegi muuga. Fredericu soovitust sõiduki häält kuuldes metsa varjuda otsustasin selle naeruväärsuse ja absurdsuse tõttu eirata. Ma ei ole ju enam viieaastane ja see siin ei ole ju lasteaia tagaõu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar