Palju õnne vennale!
Esimestel päevadel, kui olin siin täiskuu, mäletan, sest tegin miskeid pilte. Täna kui päike loojus ning tema asenduseks tõusis kuu, märkasin, et ta on jällegi täis kasvanud. Üks.
Kuulasin täna üle pika aja Indigolapsi. Kohkumusega märkasin, et mõned nende laulud, eriti aga ‘Maailma ilusaim laul’, millega Kadri mu kõvaketast vahetult enne ärasõitu rikastas, suudavad isegi 35kraadise kuumuse ja keevitava päikese all kõik mu väikesed karvakesed valvelseisakusse kamandada ning kartsin niigi igapäevaselt massiivsete veekaotustega koormatud organism peab täna hakkama sama ka silmaveena kaotatud mahuga. Naljakas - varem ei ole Indigolapsed mind sel viisil enda omaks teinud, ilmselt on siinne olustik häälestanud hinge säärase kraamiga resoneerima.
Suht fag lugu, kaspole.
Võibolla on midagi lahti mu mäluga, kuid mulle justkui meenuks, et koolis räägiti, et koolibrid ega piiritajad ei maandu kunagi, vaid aina lendavad, magavad koguni lennus jms. Siinsed koolibrid igatahes istuvad meeleldi okstel, on ka tõendusmaterjali! Ei tea muidugi kuivõrd digifotot saab tõendusmaterjaliks pidada. Mina isiklikult usaldan igatahes keemiat rohkem kui mingeid bitte-baite, mille olemasolu on ju vaieldav, kuna neid ei saa katsuda, nuusutada ja nad ei jäta mu käsi kipitavaks ega äädika järgi lõhnavaks.
Tunnen end petetult, ei imestaks kui järgmisena näeksin piiritajat muda sisse kanajälgi tegemas.
Otsimisest ja leidmisest. Nagu olen juba maininud, ei ole kohtumine skorpioniga metsatöödel mingi haruldus. Aga kui olen läinud metsa taotlusega neid leida ja pildistada ei ole ükski end näidanud. Skorpion on selles suhtes ilmselgelt kontrolliv pool, omab enda käes jämedat otsa ... huvitav, kas see on kuidagi korrelatsioonis sodiaagiteooriatega.
Õhtupoolikul otsustasin viimase valguse kasutada jalutuskäiguks metsas. Võtsin kaasa kõik mõnusaks äraolekuks vajaliku, muuseas ka pleieril Indigolapsed. Kogu olemine kõlas kokku suurepäraselt. Mind ümbritsevat heaolemise sebimulli kippusid küll aegajalt purustama sipelgad, kuid see väike tõrvatilk oligi justkui kohustuslik meeletuletus reaalsusest.
Jalutuskäigu järel mõtlesin selle üle, et teatavat sorti naisvokaal, nagu seda võib kuulda Indigolaste või Vägilaste puhul mõjub mulle sedavõrd, et kui ma omaksin veesõidukit, võiskin selle veetleva laulu pärast kõhklematult karidesse juhtida. Ning mõtlesin, et kas poleks tore, kui mul oleks laulev tüdruksõber...
Paraku aga keelaks südametunnistus mul teda Cayenne’i turult ostmast...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar