30.08.2009

Pühapäev.

Ennelõunal rutiinne pühapäevine pesu pesemine. Kuna ilm oli selge ka veidi päikese käes vedelemist ja higistamist. Mõõdukus on teadagi nahavähi põhiline looduslik vaenlane.

Pärastlõunal kavatsesn, minna lähedalasuva jõe äärde. Ei teadnud isegi, kas selles kohas on jõgi ligipääsetav ja kas seal on üldsegi miskit vaadata, kuid omamata ka midagi kaotada peale väärtusetu aja võtsin aparatuuri selga ja hakkasin astuma. Keskpäeval mööda asfalteed kõndimine oli uimastav kogemus. Hoidsin silmad lahti potentsiaalselt huvipakkuva osas, ning mõne km kaugusel kodust nö, märkasin midagi metsatee taolist. Tärganud uudishimu oli piisav vedamaks mind võssa. Eeldasin ,et leian eest suure raiesmiku, varajtud kokaistanduse või midagi taolist. Seda ei juhtunud. Oli siiski näha, et siin-seal oli kunagi metsa raiutud, kuid floora oli juba taastunud/taastumas. Kui olin juba päris pikalt metsa sisse jalutanud otsustasin, et see võib samahästi ollagi mu tänane ekskursioon ja kustutasin jõe äärde mineku päevaplaanist. Niisiis sügavamale. Selgus, et pärast metsaraidureid on radadel liikunud jahimehed - vedeles padruneid. Mina isiklikult laseks esialgu kõik loomad maha ja läheks siis puude kallale, aga eks ka vastupidisel järjekorral võivad olla omad eelised. Hõredam mets näiteks annab kuulile rohkem ruumi lennata. Kohtasin ka liikumistundlikku kaamerat. Selle peal olnud kirja suutsin deshifreerida sedavõrd, et asja eesmärk on tabada jaaguare ja palutakse mitte võtta kaasa ning tänatakse mitte kaasavõtmise eest. Kuna kaamera ilmselgelt leidis, et ma liigun nagu jaaguar, tegi ta ka minust pilti, olin meelitatud.

Kuna liikusi njärjest allamäge tundus ootuspärane leida eest voolavat vett. Ja kuna juba lapsepõlves on just vesi olnud see element, mis minus kõige rohkem erutust suudab esile manada, võtsingi eesmärgiks leida mõni oja. Edasi jalutades sattusingi ojasängile, mis oli küll kestva kuivaperioodi tõttu veetu. Siiski lootustandev leid, asusin teele allavoolu, kuigi korrektsem oleks ilmselt öelda gravitatsiooni suunas vms. Ekskursioon hakkas järjest enam koguma detaile, mis lähendasid teda minu ideele ideaalsest pühapäeva pärastlõunast: kaunis loodus, ronimine kaljudel ja puutüvedel jne. Olid siiski ka mõned ebmeeldivamad seigad, kuid retrospektiivis võib ka neid ilmselt näha ‘’seikluslikuna’’. Mõned kukkumised, üks neist valus (selgub, et ümber kukkunud puutüvede kandevõime ei ületagi alati 80-t kilogrammi. shokeeriv), pükside lõhkumine ronimisakrobaatika käigus ja üks konflikolukord mu vanade sõprade kep’idega. Ojasängi oli tõkestamas tihe ja võibolla inimvaenulikke lülijalgseid sisaldav risuhunnik, niisiis otsustasin minna ümber selle. Põõsaid läbides ja oksi murdes tundsin järsku teravat valu parema silma sisemises nurgas (uvea on vist selle asja nimi), seljaaju pani sisse viienda käigu ja põõsas sai läbitud ning ohutu kaugus saavutatud näiliselt hetkega. Arvasin, et valu põhjustaja võis olla sipelgas, kuid vaadates tagasi mõistsin, et olin roninud nägupidi kepipessa. Seda arvestades oli üks piste ju lausa õnn. Pagana tundliku piirkonnaga on siiski tegemist - mõned minutid säras teadvuse suurel kinolinal vaid ‘’PIIN!’’. Kuid kep’i põhjustatav valu möödub õnneks võrdlemisi kiiresti ja kestvalt jääb vaid kerge pakitsus, enamasti isegi mitte nähtavat turset. Näib, et on välja kujunemas ka teatav tolerantsus nende elukate mürgi suhtes - esimesed kokkupuuted jätsid teravamaid mälestusi.

Edasi liikudes, nägin ojasängis järjest rohkem veesilmi ja varsti kostis ka voolava vee hääl. Niisiis olid püha graal ja el dorado leitud ja tänasest sai hea päev. Suubusin suuremasse ojja, vett voolas temas küll ikkagi suhteliselt vähe, kuid sängi, kohati võis seda isegi nimetada kanjoniks, alusel võis arvata, et vihmade ajal möllab seal vahune kärestik. See muidugi tähendab, et pean minema sinna tagasi veerohkemal ajal. Tegin pilte ja liikusin tasapisi allavoolu. Proovisin ka sõeluda peopesas kulda, kui paraku parimaks tulemuseks jäid pruunid kivid. Aeg aga liikus halastamatult, nagu ta põnevatel hetkedel alati teeb ning varsti oligi kell neli. Olin otsustanud sel kellaajal asuda tagasiteele, et mitte pimeda kätte jääda eriti kuna olin veidi ebakindel õige tee leidmise osas. Tagasitee osutuski keeruliseks, ühel hetkel ei suutnud enam leida ainsatki tulles murtud oksa, ega meelde jäänud maamärki. Asusin siis viimase kindla punkti ‘’suure puu’’ juurest teele kallakust üles, tundus mõistlik mõte, kuna tulles olin liikunud pidevalt allamäge ja päike oli juba niivõrd madalal, et ma ei suutnud tihedas taimestikus tema suunda tuvastada. Kuna hakkas tekkima mure enne pimedust kodutee leidmise osas liikusin energiliselt. Peagi jõudsin rajale millel ma polnud küll enne käinud, kuid mis viis mind tuttava metsateeni. Kõik kahtlused asukoha suhtes hajutas varem nähtud jaaguarikaamera. Elamusterohke pärastlõuna igatahes, aga sellest peab nüüd piisama ka terveks nädalaks, sest siin ei ole iga päev nagu pühapäev.

Õhtu sisustasin frustreeriva loomafotograafiaga, sihtmärgiks seekord koolibriid. Hoolimata tehnika ja fotograafi vahelduvast ebaadekvaatsusest sündisid ka mõned vähemabstraktsed ülesvõtted.