Käisime Olivier’iga Oja ääres (suurtähega, kuna sellest on nüüdseks saanud juba pigem nimi kui nimetus), kust ta lootis leida mõningaid huvipakkuvaid seeneliike. Üks neist pidi olema putukate patogeen, kes infitseerib neid sissesöödava toidu kaudu või läbi kehapinna. Nakatunud putukad lähevad enamasti surema lehteda alumisele pinnale, seeneniidistik aga vohab rõõmsalt edasi ja kinnitab süütu lülijalgse korjuse tihedalt lehe külge. Mingi aja pärast moodustab seen ka väikese ‘kübara’, vabanevad eosed ja karusell ongi valmis järgmiseks tiiruks.
Saak oli kesine, olematu kui olla päris aus, paremad shansid selle konkreetse seeneliigi leidmiseks pididki olema vihmasemal osal aastast.
Selgus ka ,et Olivier’i töö on justkui seotud farmaatsiatööstusega. Seentest loodetakse eraldada bioaktiivseid aineid, millel oleks antimikroobne, põletiku- või kasvajavastane toime. Kõik päris kuumad valdkonnad.
üldiselt on siinsetes kooslustes väga vähe surnud orgaanilsit ainet ning sellest tulenevalt kasin toidulaud saprofüütidele - olles otsekohesem - vihmamets ei ole just seeneparadiis.
Üritasin sel teemal seene-Olivieriga vestlust arendada, kuid ladususest jäi arutelu elushoidmiseks vajaka.
Tagasiteel kohtasime värvilist konna, veidi teistsuguse koloriidiga, kui need, mida olen varme kohanud. Ei oskagi arvata, kas tema nahanäärmete toodetav ollus viiks pikale ja värvilisele või lühikesele ja relakseeritud reisile. (mitte-natuura valdkonna inimestele: kuraare blokeerib motoorse lõppplaadi ja põhjustab vöötlihaste lõtva halvatust)
Parmud olid täna haruldaselt pealetükkivad, kui jäime hetkekski seisma ründas katmata nahapinda armee verejanust põlevate silmadega lend-tõpraid.
Pärast seda, kui olin tagasiteel Olivier’ile öelnud, et ta astus just üle mao, valis ta oluliselt mõtlikuma tempo ning skanneeris pilguga hoolikalt eesolevat kõdu ja puulehti. Aeglasema kõnni tõttu aga algas taas tüütu parmuimetamine.
Madu oli pisike, ca 20cm-ne pruunides toonides ja rästikule sarnaneva mustriga. Ka ei olnud ta sugugi huvitatud kurja siu rolli etendamisest, vaid eelistas pugeda lehtede alla.
Tore, et paari öö eest tuppa tulnud madu jäi dekapiteerimata ning vanaema poolt karjapõlves sõlmitud rahuleping veel püsib.
Kirjutasin postkaartide peale aadressid ja limpsisin kinni margid, kuid tervitussõnu otsides jäin kimpu. Kõik kõlab paratamatult õõnsapoolselt. Loodan siiski, et kaardi saamine iseenesest on piisavalt tore ning kompenseerib mistahes jura, mis võib pöördel kirjas on.
Õhtul kell 6 sõitsime välja valguspüüki installeerima. Kogu aparatuur, nagu siin ikka trendiks on, oli pehmelt öeldes kahtlustäratav, kuid sellest hoolimata töötav. Generaator siiski ei olnud nõus bensiini elektriks jahvatama, mistõttu pidime laenama pesumaja generaatorit. Ka see tõrkus algul, kuid kui panime paaki kütust, siis rike lahenes.
Algul oli meeleolu nagu peol. Francois oli kutsunud kaks hispaania entomoloogi ning ka seenemees Olivier tuli kiibitsema. Hiljem aga hakkasid siiski kooruma konfliktid. Olivier nimelt oli asjust väga valesti aru saanud, ilmselt arvas, et valguspüük ja kõik vahendid on tasuta, ning tarbis rõõmsalt Francois’ kraami ning püüdis putukaid, tahtvat viia neid koju lastele. Algul ei osanud Fracois seisukohta võtta, mõistetav sellises absurdses olukorras ju, kuid võimestunud Lääne-Euroopa härrasmehena üritas ta mõne aja pärast siiski Olivier’le märku anda, et tema teguviis ei ole justkui aktsepteeritav. Märguanne aga ei tabanud sugugi märklauda. Tunded käärisid edasi, ning ka hispaanlased lisasid mõned sõbralikkusest mitte just üle voolavad fraasid. Tulemusteta endiselt. Keele ja mõistmise barjäärid. Keerukas lugu. Lõpuks jõudiski asi sinnamaani, et pidin täiskasvanud meeste kraaklemist lahendama. Seletasin rahulikult ja lõpuks ka arusaadavalt seenemehele asjaolusid ning ta läks ära magama, veidi pettunult siiski. Tobe ja piinlik juhtum.
Mükoloogist oli ka muidugi kahju, sest tema jaoks pidi see olukord ju olema kõige ebamugavam, kaastunde veskile puhus lisatuult see, et nägin, et ta oli ostnud endale lennukist kella ( Air Caraibes...) Ma ei tea küll täpselt miks, aga sellel oli kuidagi selline kohmetu ilme.
Valguspüük oli vägagi huvitav, hommikuks muidugi juba nokkimine. Kuid saak oli rohke ja näha sai pööraseid olendeid. Selgub, et kollektsioneerimise seisukohalt on huipakkuvad vaid täiesti terved isendid, katkiste tiibadega liblikad jäetakse kõrvale.
Pärast, kui turistid olid koju läinud ning hakkasime Danteliga aparatuuri maha võtma ja kokku pakkima andis püügikoha ümbrus selgesti tunnistust seal asetleidnud massimõrvast - maapind oli kaetud katki tallutud liblikate ja mardikatega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar