Seoses esmaspäevaga algas taas metsatöö, nüüd jälle mehhaniseeritult. Ei kulgenud kuigi sujuvalt, kuna siinne maapind kujutab endast põhiliselt paljanduvat aluskivimit ja on tarvis saagida palju maas vedelevat lamapuitu ja siuglevaid liaane kohtub seakett liialt tihti kiviga ning on seetõttu pidevalt nüri. Võibolla on viga mu tehnikas, aga mulle siiski tundub, et kivide tabamine on selle töö juures paratamatus...
Paradoksaalselt on motoriseeritud riistaga töö füüsiliselt kurnavam kui matsheetega raiumine. Lõunaks olid riided higist niivõrd läbi ligunenud, et see ei olnud enam isegi erootiline ja südamelöökide arv minutis oli pidevalt püsinud kolmekohalisena - selline paras jalgrattamatkamisfrekvents. Järele mõeldes ei ole muidugi tegemist niiväga suure paradoksiga, sest tegemist on suuremat sorti saega ja pidevalt on tarvis sellega opereerida õlgate kõrgusel. Õlgade kõrgusel seepärast, et puu ellimineerimine käib jupikaupa alt-üles, kuna tüve maapinnalt läbi saagimine ei vii peaaegu kunagi puu langemiseni vaid jätab ta rippuma liaanide otsa. Mõned üksikud hinnanguliselt sadadesse kilogrammidesse ulatuva kehamassiga puud on ka õlakõrguselt läbi saetuna liiane pidi pendlina kõikuma jäänud. Kambavaim jne.
Pärast lõunat osutus sae edasi kasutamine ilma lõtvunud ketti pingutamata võimatuks, kuid üks mutritest, mis tuleb keti pingutamiseks lahti keerata, keeldus liikumast. Kui olin saevõtmega mutri mõned nurgad maha keeranud pidasin padrunvõtme puudumise tõttu mõistlikumaks alla anda. Niisiis läheme homme saega Bernardi juurde, sest tal on kuldsed käed ja, mitte vähem tähtsana, mõned tööriistad. Meil endil siin on tööriistadega põuased lood - iga väiksemgi operatsioon eeldab rohket mäkgaiverlust.
Kuna metsatööd olid pärsitud kasutasime pärastlõuna ära destruktiivselt - lammutasime maha ühe putka, mille Frederic oli Dantelil juba ammu palunud maha võtta. Kuid Dantel ei olnud seda teinud, kuna puudusid mingid vajalikud tööriistad. Tööriistade osas oli tal täiesti õigus, peab tunnistama, kusagilt ei õnnestunud leida sõraga haamrit ega üldsegi mõnda vasarat mille suurus annaks põhjust arvata, et teda võiks kasutada millekski robustsemaks kui kingsepatöö. Eelmainitu tõttu pidin majakese suure kirka ka kangiga lihtsalt maatasa toorutsema. Nagu alati andis ka seekord millegi purukspeksmine positiivse emotsionaalse laengu. Loodan, et see on ikka eluterve...
Fotograafias kasutatakse mõistet ‘’kahveldamine’’. Särikahveldus, teravuskahveldus jms. Mõtlesin täna, et ma siin kahveldan nii sisu kui säri ja teravuse osas. Juba nüüd on moodustumas kogumikud pilte sarnastest motiividest: ojad, köögikonnad, metsapildid jne.
Ja kahtlemata mõned liikmed neis kogumikes õigustavad oma olemasolu rohkem kui teised. Mõned kahvli harud on teravamad kui teised või kuidas nüüd öeldagi. Viimastel päevadel igatahes kahveldan koolibrisid. Kogunenud on juba umbes täiskomplekti sõrmede jagu nö ilmutatud pilte ja veelgi rohkem täiesti kõlbmatuks tunnistatud toorfaile. Koolibrikahvlil ei ole veel siiski ühtegi väga teravat haru, parimal juhul võiks temaga süüa sülti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar