Nüüdseks olen olnud siin ühe kuu. Oo nostalgiat. On olnud sündmusi, ilmselt küll hõredamalt, kui neid oleks nö normaalolukorras, aga igatahes on nad olnud erinevad, kohati enneolematud. Kibestumised, mis tõin endaga kaasa pole läinud kaotsi, samas pole dzhunglist leidnud ka olulisel määral uusi. Endiselt ei ole ma juhtinud rongi ega maganud mustanahalise naisega. Kahurist on siiski lastud. (Need on leitnant P. kohaselt kolma asja mida mees peab oma elu jooksul tegema).
Seinale hoogsa linnukese maalimist vääriks ehk vaid alasti metsakoses suplemine.
Loodan, et ma ei ole veel liialt kohanenud, sest kohanemine on ju teatavasti eelmäng igavusele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar