Päris kurb on ikka metsas neid puid langetada, eriti põnevamaid: kautshuki- , kampripuud jne, nad ei vääri ju niivõrd säratut lõppu.
Miks ma siis seda teen? Kästi teha, nagu SS-mehel, ja ma mõistan, et see ei võta mult süüd.
Ometi mulle puud meeldivad ja ka kogu siinne viljakusest nõretav kooslus.
Vahel võib mind näha ka puid kallistamas, kuid enamasti lähemal uurimisel selgub, et ma kangutan hoopiski liaanidesse kinni jäänud puud alla. Mõnikord, harvem siiski, kui tegemist on eriliselt ilusa ja suure puuga, mis ei ole siiski nõus sõpradest lahti laskma ja pikali kukkuma, võib mind näha mitte ainult seda puud kallistamas, vaid ka samal ajal küllalt raevukalt tõuklemas, kuida ka see ei ole midagi romantilist...
Täna, pühapäeval, toimus erakorraline puude langetamine, kuna värsked oksad ja lehed peaksid kohale meelitama mardikaid. Õhtul saabki üks komplekt valguspüügiaparatuuri üles seatud otse raiesmikule.
Käisin hommikupoolikul jaapani turisti Saitoga liblikatele lõkse seadmas. Saito on pensionär ja juba veteran hobientomoloog. Kuna talle huvipakkuvad liblikad olevat valguslembesemad kui Francise omad, pidime enamik lõkse paigutama teise kohta. Palju susserdamist, eriti kuna Saito valis lõksude jaoks äärmiselt ekstreemseid asukohti, risuhunnikute kohal kõrguvad liaanipuntrad jne, justkui üritades mu ronimisvõimet ja kannatlikkust proovile panna. Loomulikult toimus ka traditsiooniline palja käega banaanimädas mõlamine ja sellest tulenev hommikusöögi järelmaitsmine.
Räägitakse, et jaapanlased on tagasihoidlikud, mõnes olukorras näib empiirika seda ka kinnitavat, kuid näiteks liblikalõksu installeeriva giidi ahtrit ründavate parmude laiaks löömine pole nende jaoks mingi küsimus. See oli küll veidi üllatav ja ehk ka häiriv, samas aga tänuväärne, sest parmud tõesti olid täna pöörased.
Vabalt võin austada kaasinimese aitamise mingitest valehäbidest kõrgemale asetamist.
Pealegi jaapanlastel vist ei ole väga mingeid geitabusid, on siis keegi kunagi kuulnud omasooiharast jaapanlasest?
Ja kuigi võõrastelt onudelt pepulaksude vastu võtmine on minujaoks üpriski harjumatu, saan siiski üle, sest minu kindlus oma mehelikkuses on nimelt ehitatud kaljule...
Pagan, ma ei väsi sellest, mist-ta-nüüd-ongi, metafoorist kunagi :P
Oli pärastlõuna ja kastsin parasjagu meie noori kookospalmikesi, kui metsast tuli kurva näoga Saito ning ütles, et ainult üks liblikas oli lõksudes. Lõksudes, mis me panime üles vaid mõned tunnid tagasi...
Jeesus, nad on nii kärsitud; õngega kalapüük ei ole ilmselt jaapanlaste seas väga populaarne. Ka siin näib, et nad eelistaksid kuidagi industriaalselt kogu Uue Maailma putukatest tühjaks traalida ning katta nendega tihedalt kõik oma paberist seinad.
Täna öösel toimub valguspüük korraga kahes kohas. Ja kuna minu opereerida jäi siinsamas lähedal raiesmikul paiknev lõks, siis võin rahulikult kodus lebotada. Vaid iga paari tunni järel on tarvis asi üle vaadata ja mingil hetkel ka bensiini lisada. Kuigi masina peal on selgelt kümnes keeles kirjas, et tankimise ajaks tuleks mootor seisata, ei tee me seda kunagi, sest siis oleks ju kõik puha pime. Usun, et töötava generaatori tankimine ei ole sugugi nii ohtlik kui näiteks hõõguvatelt sütelt bensiiniga tule üles võtmine. Ja kui tagajärjed peaksidki olema sarnased, siis pole viga, tean juba, et kulmud kasvavad tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar