Kehastusin heaks aednikuks ning istutasin kaks pisikest kookospalmi, mis Bernard oli toonud. Maapind, nagu korduvalt varemgi märgitud, on siin puha kivi, siiski õnnestus leida kruusasemad kohad, kuhu uuristada poole meetri sügavused augud ning meisterdada kõdunevatest lehtedest ja kruusast palmikeste jaoks loodetavasti hubased pesad. Juskui lillepotid maa sees, kus neil on küllalt aega koguda jõudu ja püüda päikest, et ühel päeval hakata oma juurtega ümbritsevat kivimit penetreerima.
Kestab puhkus (saagi endiselt ei ole) ja mul ei ole ühtki olmelist muret. Tõeliselt lõunamaine ja lihtne elu, olemine on kerge ja aega ei olegi olemas.
Kui hakkasin täna õhtusööki valmistama tegutses pliidi kohal seinal kaks gekot. Aeg-ajalt kipuvad nad sealt ka alla sadama. Tekkis uitmõte, et kui üks neist kukuks pannile, kas siis oleks õigem ta sealt välja aidata, või võtta seda kui taevalikku kingitust, mannat nö, ja lihtsalt ‘teha limonaadi’.
Kingitud hobuse hammaste uurimine on ju teatavasti igati kohatu.
Pärast õhtusööki nõusid pestes läks gekodega seostuv siiski ka uitmõtetest kaugemale. Lõin üht gekot kogemata panniga. Pann kukkus riiulist välja ning üritades seda püüda paiskasin ta hoopiski suure hooga vastu seina, täpsemalt vastu gekot, kes jäi panni ja seina vahele. Võrkpall eksole - löömine on palju rohke käpas, kui püüdmine. Ja nagu pannilöök selga ei oleks veel piisav solvang astusin gekole ka hiljem peale. Ei lömastanud teda siiski, ja ausalt öeldes näen ennast selles viimases intsidendis suurema ohvrina. Suhteliselt ebameeldiv on tunda oma palja jala all midagi vingerdamas, piisavalt ebameeldiv, et initsieerida karglev tants.
Gekokorea.
Tead, ei juhtu just eriti tihti, et ma kellelegi blogidest lõike ette kannaksin, aga sinu jutte lugedes on kohe piin, kui kedagi kõrval ei ole, kellega oma naerupuhke põhjuseid jagada.
VastaKustuta