Eesmärgist ja abinõust. See mõttetera ei pea ju sugugi paika. Vähemalt teekondade puhul. SIhtpunkt/eesmärk ei olegi ju primaarne, minemine on aga kõik ja määrab ka kohalejõudmise väärtuse. Teekond on ju selles mõttes nagu seks - kohale võib jõuda mitut moodi, aga tee läbimise viis määrab kohalejõudmise värvingu, intensiivsuse etc...
Täna olid sihtpunktiks coc de roche’i koopad.
Mõned nädalad tagasi kirjeldasin koobaste külastamist kolme prantslasega, kellele juhatasin teed läbi põõsaste, kaljudest alla ja lõpuks veel pisikesest kosest üles. Kohale jõudsid nad poriste ja väsinutena - teekond oli põnevam ja värvikam kui koopad ise, kuid minemiselamused said üle kantud jõudmisele ja nende mulje olid ülevoolavad - nad olid valmis langema sellili koopapõrandale ja vaatama mõnikümmend minutit udusel pilgul taevast...
Täna viisin suriname mehe ja tema kaks vanemat poega kohale mööda rada. Tuli välja, et on tõesti olemas ka rada :), mida ma eelmisel korral lihtsalt ei leidnud (loe osavalt vältisin). Koobas oli siiski muljetavaldav ja kõik väga rahul, aga nähtavalt ei olnud nende elamus samavõrd intensiivne kui prantslastel. Võibolla kui istuda pool tundi oma jalgade peal ja kõndida siis mööda sirget rada koopasse, oleks tunne veidigi erilisem...
Sellest tulenevalt, mida arvata inimestest keda näed Hiiumaa rannas maasturiga sõitmas?... No näiteks, et selle maasturi kindalaekas ei ole tõenäoliselt ‘kama sutrat’, küll aga võib seal olla palju erinevat värvilist perioodikat.
Pärastlõunal käisin jällegi ühe oma lähiekskursioonidest. Nagu alati oli sihtpunktiks umbmäärane ‘’mets’’. Seekord siis kullakaevanduse lähedase veidi suurema oja naabruskond. Start jäi natuke hilja peale, sest jäin siesta ajal rippvoodisse sügavalt tukkuma. Uni saab neil päevil oma tahtmise kergesti. Meeldejäävaimaks sündmuseks oli ilmselt näiliselt soliidsele ojakaldale sihitud hüpe, mis aga tegelikkuses lõppes põlveni lehkavas mudas. Vähemalt on millest kirjutada päevikusse - on näha, et elu ei ole sugugi sündmustevaene. Võiks koguni minna nii kaugele, et öelda, et pagana sündmuste tuiksoon voolab läbi siitsamast Kaw mäe alt, ja kogu siinne elu pidevalt lausa vapub tema pöörase tukslemise tõttu. Jah tõesti, nagu võidusõiduhobuse karotiidarter on ta... (mainitud tuiksoon siis = ‘ta’)
Tegin ka ühe pildi, mis oli minu arvates niivõrd suurepärane, et leidsin aega, et seista poole sääreni voolavas ojavees ja öelda ‘oh-yeah’, nii teatraalselt kui on võimalik ette kujutada, muuseas.
Ovatsioone aga ei järgnenud, mistõttu pakkisin varustuse kotti ja sumasin edasi...
Surinamelased olid üllatunud selle üle, et siinne dzhungel on väga vaikne võrreldes nende koduriigi metsadega. Jõudsime üheskoos järeldusele, et selle erinevuse võimalikuks põhjuseks on tõsiasi, et Surinames ei ole kombeks reservaatides intensiivselt jahti pidada. No vaata siis neid hollandlasi - mis veidrad ja arusaamatud reeglid.
Üldiselt oli pereema Helen arvamusel, et prantslased ‘could have done better for this country’...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar