Beebi-gekod sarnanevad väljanägemiselt palju rohkem krokodillidele kui täiskasvanud isendid.
Ka selles kohas, kus viibin on ‘’jaaniussid õppinud lendama’’. Neoonrohelised on nad.
Päev oli ka täna võrdlemisi vaba, hommikupoolikul sõidutasin Danteli linna nädalavahetust veetma ja Cyrilli koolist koju. Cyrilliga vestlemine on komplitseeritud, poiss küll õpib koolis inglise keelt, kuid ilmselt seetõttu, et tema nagu prantslased ikka tarbib vaid emakeelset meediat, ei ole arusaamisest ega rääkimisest juttugi. Osa infotulvast jääb pidama ka häälduse vildaka tammi taha. See ei ole mitte lihtsalt kõrva kriipiv, vaid arusaamatu. Prantslaste aktsent on ju tegelikult iseenesest lahe, Sebastian Loeb’i puhul näiteks...
Hommikul installeerisime metsa mõned liblikapüünised, kuna turistid tulemas jne. Püüniste näol on tegemist valgest loorist toruga, mille all on plastikplaat söödaga, plaadi ja võrgu serva vahel on ca viiesentimeetrine pilu. Ehitus peaks ilmselt looma tingimused, kus liblika sisenemine võrkkotti on tõenäolisem kui tema väljumine sealt. Nojah, see justkui ongi üldiselt lõksude põhimõte. Söödana kasutasime eeldatavasti liblikate meelisrooga - mädanenud banaani õllega. Suht räige kraam, kuna hommikusöök oli eelnenud võrdlemisi vahetult, kogesin mõningast abdominaalset düskomforti.
Vedelesin päikese käes niivõrd, kui parmud ja sipelgad lubasid. Tulemusena ei saaks ma enam valida pooli, kui tahaksin mängida kauboisid ja indiaanlasi.
Õhtul oli vannitoas suur sajajalgne. Juhatasin ta matsheete abil tühja jäätisekarpi ning otsustasime ta hukata sügavkülmutamise teel. Ebainimlik, võiks öelda, võibolla mitte, kui arvestada selle elukaga läheadalt kohtumise võimalikke tagajärgi. Valu ja palavik nad räägivad. Sügavkülmas säilitab ta vähemalt välise terviklikkuse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar