Kuulan ans Anduri ‘Fuji’-t ja keedan kohvi - valmistused valguspüügiööks jaapanlastega.
Langetasin täna kaks puud, kontimurdev tööpäev eksole, kuid vähemalt langetasin nad oskuslikult, olles nüüd tutvunud saejuhendiga. Taolise kasinuse põhjus päevatöö kvantiteedi osas oli tõsiasi, et ketiõli sai otsa. Ketti on nimelt tarvis ohtralt õlitada, õli kulub pea sama palju kui kütust, sest muidu võib metallist saelehe ümber pöörlev metallist saekett toota hõõrdumise produktina küllalt sooja, et panna põlema saag, selle operaator ning Amazonase jõgikonna vihmametsad. Võimalik ka, et juhtuks midagi vähemdramaatilist, näiteks et kett kuluks rohkem vms, ma ei tea - ei jõudnud selle juhendiga nii kaugele.
Midagi üpris lapsikut, kuid kuna naersin selle üle ise üpris hüsteeriliselt, siis panen selle ka kirja:
Paljud jaapanlased kannavad vöö peal kettakujulist plekist eset, millest immitseb suitsu - mingitlaadi putukatõrje siis. Seade näeb üldjoontes välja nagu õigeusu vaimulike keerutatavad viirukipannid, erinevusega, et ta on nagu juba märgitud kinnitatud vöö kohale. Välimuse ja paiknemise tõttu kandja kehal saigi see ese ristitud ‘pussy magnet’-iks. No kas pole mitte humoorikas?
Smokin’ hot
Mu enesekriitika puudumise ulatus nüüd kvantifitseeritud - 1,65 Gb. Arvuti kõvaketas on saamas täis, ning see annab juba kohati tunda. Niisiis eile öösel kasutasin tühja aega kustutamaks ära mõned täiesti ebaõnnestunud pildid. Vabanes 1,65 gigabaiti (so rohkem kui 50 raw formaadis pildifaili jagu). Ka paljude allesjäänud fotode olemasolu põhjendatus on vaieldav, aga ehk on kunagi tore vaadata vms, las vedelevad ‘pööningul’.
Tagasi valguspüügilt.
Kas oled kohanud putukat, kelle hingamine on kuuldav. Mul nimelt on üks selline praegu külmkapis - Megasoma ( lad. k. 'suur keha' vms) - ja kostev müdin on nii tugev, et kardan et ta murrab peagi ukse maha. Ta liikuvus on küll tugevasti piiratud, kuna ta on küüniseid ja sarve pidi takerdunud mu palestiina-salli. Loodan siiski, et sall ei hoia teda liialt soojas ega hommikuks surnukskülmumast. Üldiselt ma ei usu loomade aksessuaaridega ehtimisse, aga see Megasoma sai salli mähitud, kuna ma lihtsalt ei saanud teda palja käega kinni võetud. Kogusin isegi vajaliku julguse proovimaks, kuid ta jäsemed olid hirmus tugevad - rabeles ja torkis oma teravate jalgadega. Ma küll päriselt ei kujuta ette, kuidas teda pärast sallist
eraldada, aga see on juba tulevikumuusika.
Täna toimus valguspüük kahes kohas. Ühte mehitasid Liisa ja Dantel ning teist mina. Aparatuuri ülesseadmine oli äärmiselt tõrgeterohke. Dantel, ülemvalguspüügioperaatorina, oli varustuse juba päeval autosse valmis pannud. Abi eest peaks ilmselt olema tänulik, kuid seda on keeruline isegi teeselda, kui kohale jõudes leiad autost pirnipesadeta elektrikomplekti, katkise statiivi ja elektrit mittejuhtiva kaabli. Arvasin, et ka generaator ei ole töökorras, sest kuigi bensiini põletamine toimis edukalt ei läinud pirnid põlema ja ka voltmeetri seier rippus lõtvunult nullis. Hiljem aga seletus kõik katkise kaabli ja sellega, et ‘’need voltmeetrid ei töötagi’’
Igatahes oma teadmatusest läksin tagasi koju ning vahetasin generaatori teise vastu välja. Proovisin teist mõistagi enne autosse laadimist - töötas, volteeter näitas, et potentsiaalidel on vahe täitsa olemas. Aga kui valguspüügiplatsile jõudnuna üritasin generaatorit käivitada, osutus ta reanimeerimatuks. Siis aga sõitis mööda Frederic, kes soovitas kontrollida kaablit ja lahendaski sellega edukalt probleemi. Ühtlasi käskis ta panna masinasse õli. Seda ma hiljem ka tegin, oma ülevoolavas debiilsuses muidugi avasin töötava generaatori õlikorgi - tulemuseks soe õlidush näkku, pagana suurepärane, aga vähemasti ei olnud õli päris tulikuum ega kõrvetanud mu nooruslikku ja siledat nägu krokodiljaks.
Ja pärast kogu vaeva saabusid jaapanlased, kellest kaks tahtsid juba kell pool kümme koju magama ning allesjäänud kaks vaprat nokkisid aiatoolides keskööni.
Kui turistid olid koju viidud ja varustus kokku pandud leidsingi eelpoolmainitud suure mardika, kakerdamas maapinnal kõigest ca 10 m kaugusel valguslõksu kohast. Näib, et hiigelputukate kättesaamiseks ei piisa tundide kaupa valge lina kõrval nokkimisest - vahepeal tuleb ka põõsastes kusel käia.
Istudes tukkuvate jaapanlastega valguslõkus juures puudus piisav väline stimulatsioon peletamaks eemale mõtteid, no ja siis nad ka tulid. Üks raskemaid tõsiasju, millega siin tuleb leppida on see, et kedagi nagu ei huvita, kes sa oled või milliseid oskusi ja andeid sul võiks olla, rääkimata siis mingitest ideedest. Ja minu jaoks on sellises olukorras viibimine veidi rõhuv. Siin oleks nagu kolm ühikut tööjõudu: dantel, liisa ja ott, mis erinevad ainult füüsikaliste parameetrite poolest - näiteks suure puunoti kangutamise tarvis on mõistlikum valida ott, metsast paaviani toomiseks aga kindlasti dantel.
Samas usun, et kui suudan nüüd sellise olukorraga leppida, saab näiteks residentuuri läbimine olema tunduvalt valutum. Võibolla.
Muuseas hoidsin täna esmakordselt elus käes madu, väikest ja ohutut.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar