Hommikul ärkasin varem kui tavaliselt, sest kontoripõrand, mida jagasin suure ämblikuga, ei soosinud kuigivõrd magusat und.
Kirjad saadetud ja vastu võetud ning jutud räägitud asusin lõuna paiku koduteele. Kuna oli pühapäev pidin jõudma poodi enne 1-e või 2-e pm (ei mäleta kunagi seda täpset sulgemisaega...).
Kuna neil päevil on ka Ruth’i ja Fatima jaoks ning ülise majapidamiskraami ostlemine minu õlul sain poes ringi sõita käruga ja tekitada kassade juures närvilise ummiku.
Poe juures kohtasin ka Foto’t, saramaka meest, kes korjas meile desmodiumit ja oli lõpuks paaril päeval abiks ka puhastamise ja pesemise juures. Foto võrril oli esinenud mingi tõrge, millest tulenevalt oli raskusi koju saamisega. Abipalvetele on teatavasti ebamugav ‘ei’ öelda ning antud juhul ei näinud ma selleks ka mingit põhjust. Niisiis laadisime võrri pirukakongi ja seadsime vööri Foto kodu poole. Esmalt pidin aga läbi hüppama Matoury bensiinijaamast, kuna meie kodu-hiinaka kõrval asuvas tanklas õhupump ei funktsioneerinud ning üks piruka esikummidest näis tundvat sügavat puudust õhust.
Teel Foto koju rääkisime hingehoiust, st Foto rääkis alkoholist ja inhaleeritavatest eufoorikumidest. Mu mõttelisele kaardile lisandus ka veel ühe monokultuurset aiandust praktiseeriva proua asukoht. Talle vist tundus, et mu meeleolu ei ole nii hea nagu võiks. Tegelikult polnud meeleolul suuremat vigagi, ilmselt lihtsalt minu kohatu põhjamaisus jättis talle sellise mulje. Foto’lt kuulsin ka, et mõned desmoodiumit korjanud naisterahvad ootavad ikka veel tasu, loodan, et me ei plaani neile külma teha...
Teel koju nägin Mahury jõe ja Roura küla vahel tee ääres vedelemas üht härrasmeest. Kuna ta jäsemed olid suhteliselt ebaloomulikus asendis ja ta vedeles täiesti liikumatult päris teele lähedal tundus, et talle on osaks saanud kohtumine suure tüki liikuva metalliga. Kuna tundus nii tõmbasin auto järsult teeserva ja jooksin tema juurde, üritasin ka möödasõitvat autot peatuma lehvitada, kuid selle juht ei saanud aru või ei hoolinud. Kui jõudsin meheni, selgus, et tema tee äärde niitnud trauma ei olnud sugugi olnud mehhaaniline, vaid hoopis keemiline. Peab tunnistama, et see ei ole esimene kord, kuid olen niimoodi tormanud kedagi ‘päästma’ ning leidnud siis pettumusega eest põhjalikult alkoholis marineeritud ja altvedanud sfinkteritega inimkaltsu. Samas on vist tegemist ühe olukorraga, kus tuleks püüda ikka ja jälle hundi hüüdmist uskuda. Sest et pagan teab, eks...
Tänase mehe sfinkterid olid veel siiski õnneks oma ülesannete kõrgusel. Küsisin, kas ta tahab Rourasse, ta näis mõmisevat jaatavalt, niisiis aitasin ta autosse. Kui Roura poe ees kinni pidasin, mõmises ta ‘maison midagi-midagi’ ja kohmitses rahakotiga, ilmselt tahtis, et ma ta koju viiksin. See aga lükkas bullshit-o-meetri juba skaala punasesse ossa, niisiis kummardasin üle tema, avasin ukse ja tegin ‘teil-on-nüüd-aeg-välja-ronida’-zhesti, mis tänu oma universaalsusele andis mõtte valjusti ja selgelt edasi...
Teel mäkke hakkas uni juba tasapisi murdma. Koju jõudes viskasin voodisse pisikeseks uinakuks, kui nägin voodi kohal laes tegutsemas vilgast sülemit mingeid võrdlemisi väikesi herilasesarnaseid lülijalgseid. Putukad moodustasid küllalt suure kogumi, mille keskel võis juba näha paberjat ehitist. Kuna muud lahendust ei paistnud piserdasin neid termiidimürgiga, ning seejärel keemjarünnaku katte all lammutasin pesa laest alla pappkasti. Pappkasti panin põlema. Kuigi mürk niitis otsetabamuse saanud putukad efektiivselt põrandale jäi neid veel suur hulk tuppa ringi tiirlema. Üritasid veel ka lambikuplile kodu rajada, niiet ka selle pihta sai lastud sorts mürki. Lõpuks panin keset tuba veel põlema sääsepeletusküünla. Õhtuks oli tuba neist elukatest küll tühi, aga nüüd on mul mõningaid kõhklusi selles kahtlase kolmanda maailma termiidimürgiga immutatud toas magamise osas. Lohistasin voodi peatsiga avatud akna alla, et öö jooksul mitte kümnete tuhandete vaprate kepi-, termiidi- ja herilasesõdalaste juurde Valhallasse minna...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar