Meenus tragikoomiline lugu eilsest linnaskäigust. Nimelt, kui käisin fotopoes pilte printimas meenus ka, et kaamerasensor on juba ammugi koledasti räpane. Küsisin leti taga seisnud härrasmehelt, kas nende juures on võimalik kaamerat põhjalikult puhastada. See ei olnud rumal küsimus, eksole, enamasti ju fotopoed pakuvad selliset teenust, päris maailmas. Mees vastas, et no vaatame siis. Andsin siis lootusrikkalt kaamera talle üle. Mehel oli probleeme objektiivi kaamera eest eemaldamisega, kuid arvasin, et ehk ei ole ta enne m42 objektiivi digipeegli küljes näinud ja ignoreerisin seda esimest ohumärki. Võtsin ise objektiivi eest ära ja andsin kaamera talle tagasi. Mees tõstis sõrmega (!) peegli üles, katsus mõtlikult katikut, jällegi sõrmega mõistagi, ja andis mulle kaamera tagasi. Olin üpriski shokeeritud, mistõttu ei tulnud sel hetkel muid mõtteid, kui võtta kaamera vastu ja tänada. Nüüd muidugi mõnevõrra kahetsen, et ta kõri ei õppinud tundma mu tefloniga kaetud smith&wessoni taskunuga.
Saabus uus turist - Filippe, kellel käisin täna lennujaamas vastas. Tegemist on loodusfilmitegijaga, endise spordifotograafiga ning sellest hoolimata mitte ennastäis jobuga. Seetõttu on temast saamas minu lemmikturist seni. Tema seekordse Guajaanareisi eesmärk olevat käsiloleva filmi jaoks maastikuvaadete filmimine. Nagu vahepaladeks või nii. Hästi vahva oli üle pika aja ajada fotomöla ja härra loodusfilmimees ütles ka, et ta tahaks meeleldi näha ka minu guajaanapilte. Ma ei pidanud seda temalt isegi eriti välja pressima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar