Laupäeva puhul käisin linnas. Turult sai ostetud suur kotitäis värskeid puuvilju, suurem osa neist küll mitte mulle endale, vaid Ruth’i tellimusel, kuid sellegipoolest oli vahva kogu selle värske kraami seas ringi ostelda. Ja tean juba ette, et tuleval nädalal saab olema vähemalt kaks suurepärast sündmust: ananass ja pomelo.
Kuna See Hiinakas, Mis Mulle Meeldib oli viimase piirini einestajatega ummistunud sõin lõunat hoopiski Nõmedamas Hiinakas, kus teenindus on apaatne ja kõik jätab kuidagi räpaka mulje.
Käisin ka fotopoes ja lasin välja printida mõned ‘postkaardid’, mis olin vabal õhtupoolikul meisterdanud. See fotopaber küll kriimustub paraku kole kergesti, mistõttu need postkaardid ilmselt kohaletoimetamise käigus osaks saavat kohtlemist sileda näoga üle ei elaks. Vajavad enda ümber ümbrikku, kuid suur osa postkaardi võlust ongi ju nurgas olev tempel ja mark. Minu jaoks vähemalt...
Kuna ma ise piruka esiratta vahetamisega hakkama ei saanud hüppasin koduteel läbi Bernardi juurest. Lahutame ta meelt võrdlemisi sagedate ettehoiatamata sissesadamistega seoses erinevate, enamasti mehhaanilist laadi, probleemidega. Selgus, et ratta keskel asunud mutter-asja ei olnudki sugugi ratta kättesaamiseks tarvis avada; selgus, et ratast hoidis kinni hoopis tihke rooste. Bernard väärkohtles velge mõned korrad üpriski robustse vasaraga ja vähem kui viie minutiga oli probleem lahendatud.
Teel tagasi mäkke sain teada, mis juhtub maoga, kui auto temast üle sõidab ja et inimesed ei hooli kuigivõrd madude elust ja tervisest. Suhteliselt sirgel teelõigul roomas väljasirutunult üks ca meetripikkune rästik (arvan, kuna ta oli võrdlemisi jässakas pruun ja siksakitaolise mustriga), Roura poolt lähenesin pirukaga mina, Kaw poolt teine auto. Võtsin pisut hoogu maha, et olukorda kontrollitult läbida ja võimaldada vastutulijale möödapõiget tema sõidurajal laiutavast rästikust. Vastutulija aga ei olnud kõrvalepõikest kuigivõrd huvitatud, vaid eelistas looma oma 70 km/h liikuvate ratastega asfalti rammida. Kui rästik vastutulija auto alt nähtavale ilmus nägin tedatihedalt kerra tõmbumas, valust ütleme.
Muidugi on võimalik, et vastutulija ei olnud siiski sadist, vaid ei pannud madu lihtsalt tähele, kuna ei leidnud aega läbi tuuleklaasi õue vaatamiseks olles väga hõivatud mingite tähtsate Vana-Euroopa mõtetega.
Türa
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar