Hommikupoolikul läks Liisa vanematega Patawa juga vaatama. Asju kokku pannes avastas ta oma seljakoti pealt skorpioni. Meeldiv üllatus, kaspole. Karistuseks liigse pealetükkivuse eest sai tülikale lülijalgsele määratud surm sügavkülmutamise läbi. Tulemuseks muidugi ka küllalt huvitav preparaat.
Kuna nad sõitsid autoga Patawa poole, kasutasin võimalust ning lasin end coq de roche’i raja juurde ära visata. Praegu siis kahveldan neid ilusaid ja haruldasi linnukesi. Turiste/linnupeletajaid oli jällegi palju, kuid kaks komplekti tulid mulle juba raja peal vastu, ning üks vanapaar lahkus ka peagi.
Lindude ‘mängupaiga’, kui nii võib öelda, poole kõndides nägin üht pöörase välimusega sisalikku - metalliksinine ja roheline jms. Tema värvid meenutasid mulle millegipärast särge. Eks alati on kusagil mälusopis juba mingi olemasolev sõrestik, mille peale saab uusi kogemusi riputada. Sisalik oli pisike ja siblis ringi nagu pöörane, kadudes peagi ka lehekõdu alla, kuid enne õnnestus mul siiski teha paar pilti. Hea õnn, sest tema värvikirevus oli kindlasti väärt jäädvustamist.
Kohale jõudnud seadsin end positsioonile ühe julgema linnu lähedusse ning peagi maandus lähedusse okstele veel neli kivikukke. Õnnestus neid päris kaua jälgida ning saada mõned pildid, sealhulgas paar, mis olid peaaegu teravad(!). Üht lindu nägin tegemas midagi võrdlemisi veidrat: ta justkui haigutas mõnda aega oma nokaga ning siis ilmus selle vahele mingi ümar ese, mille ta maha sülitas. Tegemist oli kas mingi puuvilja seemnega või ma nägin kivikukke munemas nokast...
Pärastlõunal vedelesin verandal juues kohvi ja lugedes Olavi Rutlase ‘Naist’, kui märkasin, et metsas ühe suhtelisel peene puu latv kõigub kuidagi kahtlaselt, kuigi märkimisväärset tuult ei olnud ja teiste puude ladvad seisid paigal. See tundus piisavalt veider - arvasin, olin tegelikult suhteliselt kindel, et puu kõikumise põhjuseks võiks olla selle otsas askeldav ühik faunat. Võtsin kaamera ja läksin vaatama. Lootsin kohata laisklooma või möiraahvi või jumalteab mis elukat, kelle olemasolust ma teadlikki ei ole. Pärast parajat orienteerumist - dzhunglist selle ühe puu leidmine ei olnudki niiväga imelihtne - jõudsin puuni ja selgus kurb tõde, et loomi selle otsas siiski ei ole. Tegemist oli lihtsalt mingi eriliselt vedela puuga, mis rahulikult ja soliidselt seisvate naabrite vahel totakalt siia-sinna kõlkus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar