Tänase jooksu ajal kohtusin tee peal tamariniga. Proovisin ka tema peal ‘plaksutamistrikki’, lootuses heita talle lähem pilk, kuid erinevalt aguti’st jättis selle eluka mu aplaus täiesti külmaks. Eks primaadi aju ole ka midagi muud kui närilise oma. Võib ehk järeldada.
Pärastlõunane vihmasadu on saamas trendiks, aegajalt vilksatab ka päike, harva siiski. Seetõttu on ka elektriga kitsas käes - aegajalt tuleb lausa konserveeritud päikeseenergia põletamiseni laskuda hoidmaks süsteemidel elu sees.
Olin just jõudnud õhtusöögiks friikartuleid ja pihve sulatada ja seejärel veidi kõrvetada, kui tuli Fatima ja tõi kastrulitäie suppi. Vahel, kui nad on teinud suurema koguse mingit toitu jagavad nad seda. Tore. See tähendab, et homme on hommikusöögiks supp. Olen vist ca neli korda elus söönud hommikusöögiks suppi, ja kõik need korrad on olnud väga lõbusad. Enamasti on põhjuseks olnud küll külmkapis haigutav tühjus, nagu seegi kord üldjoontes...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar