Minu tänase päeva töö-ülesandeks oli Frederic’i poeg Cyrill kell pol kuus õhtul koolist koju tuua. Kuna oli niikuinii vaja linna sõita lisasin plaani ka pirukautole uute numbrimärkide hankimise ja kuna mul päevaks mingeid muid plaane ei olnud mõtlesin ka teha väikese matka Matoury ja Cayenne’i vahelise tee lähedal asuvale mäele - see viimane jäi siiski ära, kuna asjad ei sujunud kuigivõrd ladusalt ja ei jäänud piisavalt aega.
Juba ennelõunal sõitsin kodust välja. Roura ja Matoury vahel asuval ristmikul peatasid sandarmid pisteliselt autosid ja valisid ka õnneliku minu välja. Numbrimärgid olid ammu aegunud ja kui politsei-mees küsis juhiluba avstasin, et rahakott oli koju ununenud ja mõtlesin, et see saab küll olema põnev lugu millest blogisse kirjutada. Mingisuguseid repressione siiski ei järgnenud. Kuna olen valge ei ole ilma juhilubadeta ning aegunud numbrimärkidega autoga liiklemine mingi probleem. Pidin siiski koju tagasi sõitma, kuna rahakotis oli ju ka raha, mida vajasin uute numbrimärkide eest tasumiseks.
Paar sõna ka nende sandarmite väljanägemise teemal, sest see oli lihtsalt liiga pöörane. Siinne politseimunder oleks kohane ainult täiskasvanutele suunatud filmis. Särk on nagu särk ikka, veidi rohkem lindikesi ehk külge riputatud, kui põhjeuroopase silmale kena paistaks, aga püksid on ekstreemselt lühikesed - ulatuvad reie ülemise ja keskmise kolmandiku piirile - nii et on näha piisavalt jalga. Säärsaabaste ja minipükste vahelist paljast pinda on ühel jalal (sõltuvalt vaadeldava sandarmi käelisusest) kaunistamas rihmadega paljale reiele kinnitatud must püstolikabuur. Kui sellises mundris mehed autole lähenevad tundub see paratamatult sissejuhatusena millessegi pornograafilisse ja suurimaks hirmusk on, et nad ütlevad, et mul on õigus teha jumal-teab-mida ja mida kõike võidakse ei-tea-kus kasutada minu vastu.
Kõige veidram oli asja juures see, et politseimehed ei paistnud end oma räigetes kostüümides sugugi ebamugavalt tundvat.
Uute numbrimärkide hankimine oli mõnevõrra tüsilik, ikkagi põhiliselt vana hea keelebarjääri tõttu. Vaatasin siiski enne järgi, kuidas on prantsuse keeles ‘numbrimärk’ ja olin võimeline moodustama lauset ‘ma tahaksin uut numbrimärki, palun’. Sellest piisas, et asi liikuma panna. Teenindaja-inimesed ei võtnud seda, kui ütlesin, et ma ei saa prantsuse keelest aru, siiski kuigivõrd tõsiselt ja vadistasid muudkui edasi. Ainus tükk informatsiooni mille ma nende jutust kinni püüdsin oli eurode arv, mida nad mult tahtsid. Võibolla ei kõlanud mu prantsuse keelne väide, et ma seda keelt ei oska, eriti usutavalt. Ehk kõlas liiga hästi. Lindi järgi ju õppisin ometi
Õhtul korjasin Cyrilli koolist peale ja asusime koduteele. Poiss tahab rääkida juttu muusikast, raamatutest, koolist, võrkpallist, aga kuna meil puudub kvaliteetne ühine keel siis on see väga keeruline. Näib, et siin oskavad koolilapsed, kes õpivad inglise keelt seda umbes sama hästi, kui vene keelt õppivad eesti lapsed. Ehk siis ligikaudu mitte. Kogu meedia on ju neil siin prantsuse keelne, mitte inglise keelne nagu Eestis. Olgu see on võibolla rumal väide, et kogu Eestis tarbitav meedia on inglise keelne, aga vähemasti on selge, mida ma üritan sellega öelda. Aga paistab, et Cyrilli julgus rääkida kasvab ja küll siis tuleb ka ladusus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar