09.11.2009

Päev mille lõpuks oli mu kaamera mälukardil 185 RAW-formaadis faili, olid mu sõrmenukid, põlved ja sääred veidi kriibitud, suurem osa nahapinnast päikesest punane ja hell ning kõht iseend juba pooleldi ära seedinud. Oli hea päev

Plaan oli, et ma sõidutan Filippe’i ringi, et ta saaks koguda kaadreid erinevaist paigust ning ühtlasi avaneb mul võimalus teha pilte.

Startisime hommikul kell 6, lootes kohata uduseid päikesetõusuvaateid. Esimene ‘võttepaik’ oli Ilusa-Vaatega-Koht enne Rourat. Udu oli tõepoolest kohal ja üpris effektne, kirsina koogi peal võis näha ka mingeid hiiglaslikke värvulisi, liik mulle teadmata, kes elavad rippuvates sokikujulistes pesades ja teevad palju häält. Metsa all ringi kakerdades sai mulle osaks esimene kohtumine mitteohutus kauguses oleva rästikuga (siin). Otsides head vaatepunkti kuulsin järsku sahinat ja nägin pooleteise meetri kaugusel energiliselt minu poole siuglevat pruuni sakilise mustriga madu, võib ilmselt öelda, et rästikut. Hommikusest metsaidüllist lõikasid läbi minu piinlikud karjed ja hüplev jooks. Kui mõistus tagasi tuli ja üritasin hirmsat madu üles leida, et teha pilti, ei hakanud ta enam risu seest silma. Peab tunnistama, et olin selle kohtumise üle üpris ehmunud, aga kui Filippe’ile oma veidrat käitumist põhjendasin läksid ta silmad põlema ja ta uuris, kas madu on veel kohal. Loodusfilmimehed eksole...

Peatusime ka Mahury jõe ääres lootes leida uduse vaate kuldse päikesetõusuga, kuid ei olnud säärast õnne. Kõikjal mujal tõesti oli udu, aga lagedalt jõelt oli tuul ta ilmselt ära hajutanud.

Järgmiseks sihtmärgiks oli Cayenne’i vana sadam, mis justkui lõikab läbi mangroovi sõesuudmeni, ning võimaldab seega haruldast vaadet sellele kooslusele kõigi oma lindude ja mille kõigega. Kuna aga 20 km-ne sõit Matouryst Cayenne’i võttis liiklusummikute tõttu aega terve tunni, oli meie kohalejõudmise ajaks päike juba küllalt kõrgele roninud ja valgus oli muutumas koiduaegselt kuldsest päevaselt räigeks. Liiklus on siin tõeliselt pornograafiline, jääb mulje, et autosid on kordades rohkem kui inimesi ja nad kõik sõidavad korraga Cayenne’i, kogu aeg. Filippe ütles, et 15 aastat tagasi elas P. Guajaanas üle kahe korra vähem inimesi ja teel korraga mitem auto kohtamine oli haruldane. Ühtlasi arvas ta, et sotsiaalabi ostab uusi autosid ja päris palju kütust, jättes samas küllalt aega ringisõitmiseks.

Robustseks muutuvast valgusest hoolimata said sadamas nähtud erinevad haigrud, iibised ja muud linnud nii liikuvalt kui liikumatult üles võetud. Peale hakkas tulema ka tõus, mis ujutas üle lindude ‘karjamaa’, mistõttu nad tasapisi ära hakkasid kaduma.

Ühel hetkel kui kükitasin sadamakai servale, tegemaks pilti, hõivasid mu robustsed pungildavad reielihased kogu püksitasku valendikus oleva ruumi. Taskus olnud autovõtmetele ei jätkunud enam ruumi ja ad libisesid välja. Mu tähelepanu oli tol hetkel koos 300mm-se objektiiviga fokusseeritud haigrutele, nii et võtit kukkumas ma ei näinud, kuid ka audio ütles kõik. Mu spontaanne reaktsioon oli piisavalt vali ja ropp, et tõmmata ka Filippe’i tähelepanu. Tema reaktsioon, kui ta oli juhtunu sisust informeeritud, oli ‘oh no!’. Minu reaktsioon oli aga vanast sadamavahihurtsikust köiejupi otsimine ja püüd võtit päästa. Olin küll ‘Papillonist’ lugenud, kuidas mehed mõõnaaegsesse mudasse upuvad, kuid tõus tuli peale ja veetase aina tõusis nii et aega ei saanud kaotada. Filippe tahtis köit hoida, kuid eelistasin selle siduda ühe massiivse rauast kinnitusasjanduse külge, nagu need sadamate on, sest ta ei näe välja nagu mees, kes võis 80 kilogrammi köie otsas otse üles tõmmata. Ma tegelikult ei kujutagi ette, milline näeks välja mees, kes seda suudaks.

Riietusin lahti aluspüksteni, ronisin alla ja hakkasin põlvini mudases vees põhja mööda ringi kobama. Põhi osutus peaaegu kandvaks - vajusin sisse vaid pahkluuni. Kui paari minuti jooksul võtme üles leidsin oli ülevoolavalt õnneli, arvestes, et olukord on päästetud.

Ronisin üles kai peale olles endaga puha rahul. Kuid tegemist oli ju siiski ookeaniga, kus teatavasti loksub ringi soolane vesi, mis elektroonikaga sugugi hästi läbi ei saa. Selguski, et kaugjuhtimisega ‘piuks-piuks’-lukustus ei tööta. Kurb küll, aga eeldasin, et võti ju töötab sellegipoolest. See osutus siiski valeks arusaamaks asjadest - kui panin võtme süütelukku ja üritasin masinat käivitada ajas starter küll mootorit ringi, aga käima ta ei läinud.

Pesime võtme sees olevat elekroonikat mageveega ja kuivatasime päikese käes. Selle peale taastus distants-lukustus-funktsioon, kuid autot käima siiski ei saanud. Mõistus sai otsa ja otsustasin helistada Fredericile, kes oli hetkel küll hõivatud koosolekuga, kuid lubas abi lähitulevikus. Võtsime siis käesolevad sidrunid ja keetsime limonaadiks - veel loodusfilmi ja -pilti. Sadamas oli muuseas näha kolme liiki haigruid: valget, halli, ja ‘trikoloorset’, harvem näitas end punane iibis. Olid ka sellised naljakad krabid, kelle üks sõrg on suur, aga teine pisike, selle anatoomilise iseärasuse tõttu nimetatakse neid viiuldajakrabideks. Oma suurt viiuldamissõrga kasutasid nad oma liigikaaslaste kallal.

Kui sadamakail hakkas liikuma rohkem inimesi, läksin auto juurde, et uksed-aknad kinni ja lukku panna. Ilma suurema lootuseta üritasin autot ka käivitada, mis sel hetkel ja ka hiljem jälle õnnestus. Ehk siis, autovõtmed elavad supluse ookeanis küll üle, kuid vajavad pärast seda loputamist mageveega ja määramatu pikkusega toibumisaega.

Pärastlõunal käisime Remire’ ranna lähedal asuva Mahury mäe otsas, kus pidavat olema ilus ja linnurohke järv, mis osutus küll ühe pisikese pardiga pais-tiigiks. Varem oli ta siiski olnud ilus ja linnurohke, ütles Filippe. Mets selle mäe otsas oli liigilise koosseisu ja üldise väljanägemise poolest veidi erinev. Sai nähtud kahte erinevat liiki laisikut (laisklooma) ja puu võras istuvat iguaani. Kaw mäel ei ole ma iguaani kohanud, Filippe arvas, et neid siin eriti ei olegi, sest kõik on maha lastud. Esimest laisikut oli mul raske näha isegi siis, kui F. näitas - ta nägi välja nagu iga teine puuvõras rippuv tuust. Kuid olles ühte näinud leidsin järgmise juba ise. See näib alati nii olevat, et kui oled midagi/kedagi korra näinud, siis tekkib teatav mustri äratundmisvõime, mis võimaldab sarnast asja tulevikus edukamalt märgata.

Päikeseloojangu ajaks läksime tagasi vanasse sadamasse. Oli taas mõõn ja linnud lohal, kuid vastu olev valgus ei olnud nende pildistamiseks/filmimiseks kuigi soodne. Loojang oli siiski kaunis.

Tagasiteel jagas Filippe mõningaid loodusfotograafilisi nõuandeid. Nimelt tasub tema sõnul kõndida aegaselt ja vaadata ringi. Aeglaselt liikumise mõte ei olevat niivõrd loomadele märkamatult ligihiilimine -loomad märkavad tulijad niiehknaa, vaid see, et siinsed loomad on väga mihklid keskkonda sulandumises, mistõttu tuleb nende märkamiseks aeglaselt ja põhjalikult ümbrust uurida...

Kui koju jõudsime oli juba lõpusirgel Liisa sünnipäevaõhtusöök. Siiski jätkus mulle veel võileivatorti ja kooki, mis mõnevõrra vaigistasid mu söögi järele karjuvat magu. Pärast sööki ja paari annust Vana Tallinna koorelikööri olin unine nagu korbipoisiga kohtingul olev tütarlaps. (No teate nagu ameerika-filmis, rohypnol etc...)