Ilm on kestvalt vihmane ja unine. Hommikupooliku veetsin rippvoodis vedeledes ja lugedes.
Pärastlõunal pakkisin hiljuti täienenud fotovarustuse kotti ja seadsin sammud coq de roche’i elupaiga poole. Kuigi algselt lubas taevas päikesepaistet, hakkas enne, kui kohale jõudsin, vihma tibutama, ning peagi valas juba vägagi lahkelt. Redutasin veidi aega puu all, suurema saju vältel, kuid ka puu ei olnud kuigivõrd veekindel, vähemasti mitte samaväärselt näiteks kuusega. Jõudes sihtpunkti olid püksid täielikult kaltustunud, t-särgi olin õnneks ettenägelikult seljakotti pistnud, tänu millele oli võimalik ükski kuiv riideese selga tõmmata.
Selgus, et ka kivikuked olid vihma eest varju. Peagi aga hakkas taevas selginema ja ükshaaval ilmusid kohale mõned uhkeldavad isased. Valgust oli pilvisuse tõttu küll kasinalt, aga tänu niiskusele oli metsaalune pehme mitte krõbe nagu kuivaga, mis võimaldas lindudele üpris lähedale hiilida - sain ka mõned pildid, millel on üldjoontes näha selle eluka välimus. Väikesed saavutused. Liialt näkku ma neile oma kaameraga siiski ei roninud, sest ei tahtnud teha midagi häirimaks nende libiidot. Pulmaaeg on teadagi selline tundlik periood.
Kohtumisi faunaga jätkus veel koduteelegi. Tee ääres nägin mingitlaadi kotkast ja tamarine. Hetkeks ka tukaane, aga neil puudus kannatlikkus end rahulikult vaadata lasta.
Rõõmus päev, hoolimata mingitest hiljuti väljailmunud pisisääskedest, kes kaaluka osa mu kehapinnast oma suurust arvestades üpris muljetavaldavate kupladega dekoreerisid ning vihma käes kaltsuks vettimisest.
Koduteel kuulasin Tegan & Sarat ja naeratasin omaette olles kõrgemal kui lohe, täiesti ilma kehavõõra keemiata..
Õhtupoolikul tegi Frederic mulle lühiekskursiooni elektrisüsteemidesse. Lihtne süsteem, mida vastava ande olemasolul on põhimõtteliselt võimalik ka segadusttekitavana näidata...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar