Hommikul viisin Filippe’i sohu, õigem oleks vist öelda märgalale. Paraku ma ise vee peale minna ei saanud, ebaõnn, vähemalt sain heita pilgu küngaste vahel laiuvale soole - pärast nelja kuud siin esimene kokkupuude koslusega, mis sarnaneb kujutluspildile Amazoniast.
Teel sohu kakerdas auto eest läbi massiivne must lind, peas oli tal ka midagi punast. Paneb mõtlema, et vahva oleks omada mingit linnuraamatut või vähemalt ligipääsu sellele.
Riputasin metsa mõned robustsed liblikalõksud, mis eelmisel nädalal ehitasin. Ilm oli veider - justkui sadas kogu päeva, aga see ei olnud päris õige vihm - pigem midagi udu ja vihma vahepealset - niiskus mis hõljus ringi ja sadenes kõigile pindadele.
Kokkuleppe kohaselt pidi Filippe soost koju saama Eruaniga (soos töötav giid-paadimees), kuid kui loojangust oli juba päris palju aega möödas hakkas asi tunduma kahtlane - mõtlesin, et veil võis olla näiteks mingitlaadi tõrge autoga vms. Sõitsin soo-sadamasse, kust leidsin nad juba asju kokku pakkimast. Suhteliselt mõttetupoolne sõit, kuid vähemalt leevendas mingil määral ruumikitsikust Eruani tihedalt paadivarustusega täistuubitud autos.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar