Kogesin elu intensiivseimat valu. Öösel valguspüügiaparatuuri lahti monteerides hammustas/nõelas miski mind vasakust peopesast. Selliseid asju juhtub, kui poolpimesi (hambus oleva taskulambi valgel) tihedalt putukatega kaetud kraami kallal nikerdada. Arvestades valu intensiivsust oleksin muidu hakanud hüsteeritsema võimaluse üle, et tegemist oli skorpioni või sajajalgsega, kuid kuna just paar päeva tagasi näitas Filippe mulle üht suurt musta sipelgat (tulisipelgas näiteks vabatõlkena), kes pidavat tekitama pöörast valu ja neid sipelgaid oli ka valguslõksul ringi liikumas näha, eeldasin et just üks selline elukas oligi mind rünnanud. Ei mingit ‘mürki’, lihtsalt metaanhape, suuremas koguses ja kontsentreeritult siiski.
Pakkisin kraami pirukaautosse, sõitsin läbi teises paigas toimuva valguspüügi juurest ja soovisin head-ööd Dantelile ja Gianfrancole. Gianfranco valas esmaabina hammustuskohale ammoniaakhüdraati (varem ebakorrektselt nimetatud ka ammooniumhüdroksiidiks). Kodus käisin dushi all, sõin võileiba, valu aga ei taandunud sugugi, pigem isegi muutus tugevamaks. Oli tunne, nagu haamriga vastu näppu lüües, ainult et kestev. Sõin 2 grammi paratsetamooli ja 400 mg ibuprofeeni, määrisin peopessa fastum geeli, võtsin pihku jääkoti ja aelesin häälitsedes voodis. Ühel hetkel andis valu ilmselt järgi, sest kui kell 10 äratuskell helises, ma siiski magasin. Nüüd - hommikul käsi veel veidi tuikab, kuid ei midagi sellist, mida saaks võrrelda eileöise tundega. Ses osas läks vast isegi hästi, sest kuulsin lugu ühest siin varem töötanud eestlannast, kes vaevles sipelgavaludes kolm päeva. Ma ise ei oleks ilmselt kolme päev sellise valu käes vastu pidanud, eriti arvestades, et mu riidekapis on täies valmisolekus kaheraudne ja mõned pardunid...
Sest see valu ... üritasin küll ennast veenda, et see ei ole ju ohtlik, vaid lihtsalt valu (valu peaks ju olema signaal - andma märku koekahjustusest või nii), aga käsi arvas sellest hoolimata, et ta põleb.
Aga kui kohtumised kurjade lülijalgsetega välja arvata, oli päris tore valguspüügiöö, mille lõpu puhul sai koguni põsel musi. Oma aja öises valgusoaasis veetsin põhiliselt lugedes järjekordset reiskirja. Ärritusin pideval tobedate rumaluste peale tekstis - näiteks oli juttu soola ‘ioniseerimisest’ Boliivia soolajärvedel. Kui juba selliseid sõnamänge mängida, siis mina isiklikult võtaks meeleldi ühe kilogrammi ironiseeritud soola, sest mulle tundub, et siin Kaw mäel on seda joogivees vähe...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar