Õhtupoolikul korraldasin endale meelelahutuseks fotosessiooni surnud skorpioniga. Kui ta sügavkülmast välja võtsin ning verandaservale asetasin juhtus midagi veidrat. Tema astla tippu ilmus piimjas mürgitilk, ilmselt katkestas tema viimase rünnaku läbikülmumine ja tasapisi lahti sulades jõudis mürk lõpuks välja, siiski mitte päriselt sihtmärgini. Pöörane.
Kuna ma hetkel ühtki mõrvaplaani ei hau, pühkisin mürgitilga paberiga ära ja viskasin prügikasti.
Skorpionilaip aga ei näinud kuigivõrd põnev välja, kuna tagakeha vedeles lõdvalt maas, seetõtti jäid ära ka karvapüstitajalihaseid pingutavad fotolavastused. Võibolla oligi parem, arvestades tema post mortem mürgieritust. Võrdlemisi piinlik oleks end tahtmatult surnud skorpioniga teise ilma saata. Piinlik ja Darwini auhinna vääriline.
Eile saabusid õhtuse pimeduse varjus turistid, kelle tulekust me keegi teadlik ei olnud, Frederic küll teadis, aga käsuliinis on mõnikord tõrkeid, tihti on nad liini ülemise otsa lähedal...
Turistid olid huvitatud liblikalõksudest, seda arvestades oleks olnud kena paar päeva varem lõksudesse uut sööta panna, kuid ekstaole, panin siis täna hommikulgi. Sellest kõigest hoolimata saime juba esimesel päeval lõksust ühe morpho, aga ei miskit muud.
Seekordsete turistide näol on tegemist keskealise mehe ja kahe tõenäoliselt hilises teismeeas noormehega. Poisid oma laiguliste riiete ja vöö peal rippuva hiiglasliku jahinoa ja matsheetega näevad välja nagu tõelised vaprad dzhungliretsid. Kui siin kasvaksid haavapuud, siis nende lehed väriseksid isegi rohkem kui tavaliselt. Nooruslikkus näib entomoloogias kasuks tulevat - neil õnnestus võrguga suur morpho püüda, ka Saito-san üritas midagi sarnast, kuid 80 aastat on ikka midagi muud kui 18...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar