Abtsess mu tagumikul valutab jätkuvalt ja enesetunne ning sellest tulenevalt ka tuju on kehvad. Olen pahur ja tüdinud.
Hommikul ladusime puid. Kuurialune on tarvis lagedaks teha, et seal saaks hakata puuistikuid kasvatama. Puuriit kasvas tasapisi, kuigi Andres vajas üllatavalt palju juhendamist. Kas on ka puude ladumisel omad raketiteaduslikud aspektid…
Koristustööd jätkusid ka pärastlõunal. Teisaldasime katuseplekihunniku kuuri eest laoruumina kasutatava merekonteineri katusele. Selles tegevuses ei puudunud teatav füüsiline aktiivsus. Ühe plekitahvli alt ilmus nähtavale tarantel. Pistsin ta jäätisekarpi. Andrese loomaaed toidupakendites kasvab jätkuvalt. Pisut hiljem ilmus plekihunnikust välja ka väike, umbes 50 cm-ne, madu. Oli selge, et tegemist on mürkmaoga, täpsemalt lõgismadulasega, kuna tema näol silmade ees olid selgelt nähtavad termotundlike elundite lohukesed (kajastuvad ka pildimaterjalil). Otsustasime mao viia kuhugi kõigi jaoks ohutusse kaugusesse. Kuna mul seninähtu põhjal ei ole liiga palju usku Andrese maopüügiannetesse otsustasin looma ise tünni pista. Esimesel katsel viskasin ta konksuga tünni, kuid saba jäi üle serva ning ta suutis sealt välja ronida ning puges plekihunniku alla. Õnneks aga ilmus ta peagi teisel pool nähtavale. Vajutasin konksu talle kaelale, et teda liikumatuna hoida. Kaalusime ka käega kaelast haaramist, kuid hoolimata kaela fikseeritusest konksuga tundus see pisut riskantne ettevõtmine ja otsustasime selle plaani vastu. Madu oli kinni peetud kitsas kohas, kus ei olnud ruumi tünnile. Palusin Andresel plekihunnikut pisut eemale tirida, nii et moodustus piisav ruum nõu jaoks. Sel korral õnnestus madu ka mitte just liialt hella hokilöögi laadse liigutusega tünni visata. Kaas sai peale ja oligi saavutatud ajutine rahumeelne kooseksistents mao ja inimese vahel. Viisime ta teed mööda umbes 300 m kaugusele ning kallutasime loodusesse. Kuna ta seal väga lahkesti poseeris sai tehtud ka kuhi fotosid. Mingil hetkel aga ronis sipelgas maole näkku, too ärritus, viskas keaga ja roomas metsa.
Õhtul ründasid mu maja rändavad sipelgad. Sarnane lugu nagu mõni aeg tagasi ameerika turistide majas. Sai pihustatud palju robustset kemikaali.
Selline päev siis. Loodus ründas nii mikro- kui makroskoopiliselt, rikkaliku diversiteediga: stafülokokkidest lõgismadulaseni. Praegu ei oska ma selles leida rõõmu.
Vähemalt on millestki pagana blogisse kirjutada.
Õhtul rääkisin Fredericiga ja õnnestus välja vinguda arstijuurde minek homme. Järjekorraväliselt, sest aja oleks väidetavalt saanud alles järgmiseks nädalaks. Loodetavasti on see arst pädev ja tema eetika lubab tõsta patsiendi vastu nuga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar