Kirjutan seda sissekannet pärast õhtust jooksu. Teel tuli mulle vastu saekaatrit pidav vanapaar oma autoga. Nad lehvitasid, ma lehvitasin. Lõpuks ometi hakkab kujunema ‘kohalikest koosnev sõpruskond’. Kõik need kohalikud, kes mulle teepeal lehvitavad on küll eas 70+ (vanapaar saekaatrist ning nende suure elulooga sõber Rourast).
Jooksurajal kohtasin ka pisikest matsaka konstitutsiooniga rohelise põhitooniga madu. Kaalusin, kas minna koju tagasi tooma fototehnikat või võta madu koju minnes ühes või joosta edasi, kuid lähemal uurimisel paistis ta keskosa olevat eluga sobimatult muljutud ning dilemma haihtus.
Hommikul saagisin pisikesteks tükkideks ja ladusin kaunisse hunnikusse puu, mis oli juba ligi kuua aega tagasi ühe turistide maja nurga pihta langenud. Ta ei vedelenud seal niikaua, kuna me oleme lohakad, ei midaig säärast, meil lihtsalt ei olnud varem seda vinget uut nanotehnoloogilist barbimootorsaagi.
Seejärel, sõitsime koos Ruth’iga linna. Plaanis oli minna Fredericiga mingeid lilletaimi ja seejärel uut pesumasinat ostma, Ruth oli kaasas, kuna peatselt on jällegi saabumas turistid ning ta pidi nende tarvis hiinakast toidu- ja muud kraami ostma.
Lillepoemüüja ja Frederic rääkisid mind taga ja ma sain puha aru, ebaviisakas. Müüja küsis Fredericilt, kas ‘see tüüp’ töötab tema juures ja kas ta on mingi ameeriklane või midagi jne, siis nad naersid vahepeal isekeskis ja järgmisena püüdsin kinni sõna Eesti/eestlane. Mida paganat, võibolla ma näen maailma liigküüniliselt, kuid see tundus nagu arutelu teemal: ‘kust on pärit sinu neeger?’
Pärast istikute ostmist sõitsime lattu kust pidime kätte saama tellitud pesumasina. Frederic sõitis ees - mina pidin teda pirukaga jälitama. Kohati oli tarvis päris palju pedaali vajutada, et läbi tiheda absurdliikluse tal sabas püsida. Jah me siin sõidame ohutult ega lõhu masinaid, kuid näib, et see ei tähenda tingimata aeglust. Järgmise nädala suhtes, kui pean mõnel päeval Frederici autoga Cyrillile kooli järgi minema, hoiatas Fredric mind siiski - soovitas sõita ettevaatlikult, kuna tema auto rehvide muster pidavat eksisteerima vaid minevikus ja sileda asfaldi peal, eriti vihmaga, on oht libiseda. Ma juba ammu ju räägin, et sel masinal on kehvad rehvid, samas ei ole ma ju seda lugu rääkinud Fredericile…
Kui jõudsime lao juurde sai Frederic mingi kõne ja pidi minema kohe Cayenne’i ja sealt otse lennujaama, sõitma nädalaks Lääne Aafrikasse vist. Soovisin talle head reisi ja jäin pesumasinat ootama. Viis kuidas see ladu toimis tundus üpris naeruväärne. Ütlen ‘tundus’ mitte ‘oli’, kuna ma ei ole väga kursis, kuidas üks õige ladu peaks toimima. See siin igatahes ei toiminud. Töölised nokitsesid midagi, lobisesid, läksid suitsule; ülemus karjus nende peale ja sai saadetud pikalt. Millegipoolest meenutas seal toimuv mulle seriaali The Office. Tasapisi ilmusid tellimused siiski laosügavustest välja ja lõpuks ka pesumasin mida ootasin. Tõstukimees küsis, kus mu auto on, et kast selle juurde viia, kuid mulle ei tundunud vajalik veeta veel 5 minutit vaadates kuidas see mees manööverdab tõstukiga, mis tõenäoliselt peaaegu jõuab tõsta merekonteinerit vms, läbi parkimisplatsi, et viia 15 kg kaaluv (tegemist oli nö käsipesumasinaga) pirukaauto juurde. Küsisin, kas on vaja veel mingeid allkirju vms, võtsin paki kaenlasse ja asusime kodu poole. Pilguheit lõunamaisele effektiivsusele…
Tee ääres on käimas mingi segadusttekitav töö. Kohati on 50 meetri kauguseni tee servast mets buldooseriga mlagedaks lülatud ja välja paistab pruun songitud maa. Arusaamatu mu jaoks, kas nad kavatsevad ehitada mingi Roura-Kaw kiirtee või mis.
Poe-hiinlased kaklesid täna. Hiina keeles. Ma tean küll, et on olemas mandarini ja kantooni vms keel jne, aga minujaoks on vihane vadin asiaatide suust alati hiina keel. Ruth ostis kom suurt kotitäit toidukraami. Turistid peaksid olema päri pagana rõõmsad.
Ühes turistide majas on probleeme nahkhiirtega. Nad on end sisse seadud ühe seinalaua all ja pudistavad sealt rohkelt guanot. Peale selle on suur osa neist tõenäoliselt rabiidsed ning sellest tulenevalt mittesobivad majakaasalsed hästimaksvatele külalistele. Riputasin selle käsitiivalistest asustatud laua kohale ‘ultraheliseadme’ väikesed kõlarid ja jätsin selle sinna vinguma, plaani kohaselt umbes kolmeks päevast. See seade ongi mõeldud spetsiaalselt nahkhiirte peletamiseks. Frederic küsis, kas ma ei ole sellist aparaati varem kohanud ja oli üllatunud kui ütlesin, et ei ole millestki säärasest kuulnudki. Selgitasin talle, et Eestis on vaid paar koobast ja vähemasti mina isiklikult ei tunne kedagi kes oleks eales kannatanud nahkhiirte pealetungi tõttu. Nahkhiired ei ole ju eestis mingid tavalised koduparasiidid. See nish on kodumaal ikkagi valdavalt täidetud hiirte, rottide ja prussakatega. Siin, ekvaatori läheduses, aga laiutab biodiversiteet.
Pärast seda, kui pisikesed kõlarid on mitu päeva järjest nahkhiire keeles röökinud: ‘minge ära!’ ning loomad on eelduste kohaselt ka tõepoolest oma kodu maha jätnud laseme sissepääsukohad mingit ehitusavahtu täis. Muidugi juhul kui see heli neid minema ei aja ning nad saavad sisse müüritud ja jäävad sinna mädanema saab meil olema tunduvalt haisvam probleem kui guano.
Õhtul märkasin köögiseinal intiimselt aega veetvat gekopaari. Tahtsin teha pildi, kuna säärast mul veel ei olegi. Kuid välk ja ilmselt ka minu liikumine rikkus ilmselt nende jaoks olukorra ära. Tulemuseks coitus interruptus. Köögiseinale jäi maha vaid tilgake valget viskoosset vedelikku, millest ei saa nüüd kunagi väikesi gekosid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar