Käisin linnas. Ostsin turult puuvilju, kalaturult õlis praetud kalakäkikesi, mida järasin Cayenni vana sadamakai serval jalgu kõigutades ja pealetulevat tõusu vaadates. Puhas maagia. Võibolla peaks tegema sellest mingi regulaarse laupäevase asja. Kasvõi juba sellepärast, et tüdruk, kes käkikesi müüb on armas. Tegemist on väikese brasiljeerode putkaga kalaturu servas, nad ei räägi praktiliselt prantsuse keelt, aga mul ei ole sellega küll mingit probleemi, sest tegelikult on mul tavaliselt isegi palju keerulisem teenindajatega vastastikust arusaamist rajada.
Märkasin, et tunnen end Cayenne’is ringi patseerides nagu kohalik; vaadates punaseks küpsenud nägudega europiidseid turiste mõtlen: ‘’häh, turistid...’’
Õhtul vaatasin kolmandat ‘jääajafilmi’’. Ma ise ka ei tea miks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar