Pärast hommikusööki ladusin lehkavad prügikotid pirukaautosse ja küsisin kõigilt kaas-metsaelanikelt ning sõitsin linna. Plaanis oli arstikülastus ning koos Fredericiga mõne ühiku uute aia-ja metsatööristade soetamine. Autosõit, milles teatavasti paratamatusena sisaldub ka oma ahtri otsas istumine oli üpris piinarikas. Mõtlesin, et nahaalune abtsess tuharal on üks maailma nõmedamaid haigusi, kuid siis ei meenunud samas ühtki kuigivõrd vahvat tõbe. Tuberkuloosi peeti mingil perioodil kauniks, kuid see mood on ju nüüdseks moodunud. Podagra võib küll olla aristokraatidele omane haigus, kuid see ei muuda teda ju vähem piinarikkaks. Igatahes nihelesin istmel ja sõitsin kiiresti.
Kuigi mul ei olnud arstiga aega kokku lepitud ei pidanud ma siiski väga kaua ootama. Peagi avanes ajalõik, mille jooksul ta sai mu vastu võtta. Doktor tundus võrdlemisi usaldusväärne ning tal olid seinal raami sees merel kasutatavad sõlmed ning pilt purjekatest ja laual Mac. Ja ta kõneles ka inglise keelt. Mu abtsessi kohta ütles ta, et seda on veel vara avada, kuna see on hetkel liialt tihke ja selle sisu ei ole veel vedelaks muutunud. Eks ma üldjoontes usun teda ka. Ta on ju ometi arst. Välja kirjutas ta mulle antibiootikumi, mille nimi mulle esialgu tuttav ei tundunud. Hiljem kodus vaatasin targast raamatust järgi, et tegemist on streptogramiinide hulka kuluva preparadiga. Tundus minu jaoks kuidagi veider valik, aga ma tegelikut ei teagi nahaaluse abtsessi konservatiivse ravi strateegiatest eriti midagi. Usaldan doktorit ka ses osas. Loodetud kiiret lahendust drenaazhi ja lavaazhi näol valule ja ebamugavusele küll ei tulnud, kuid tugevnes lootus siiski mitte kusagil dhunglis mingi naeruväärse pisiasja kätte maha surra. Mädanev valge mees keset skorpione ja mürkmadusid - ‘’isn’t it ironic?’’ küsiks Alanis.
Poest sai ostetud uus võimas trimmer, millega planeeritava istanduse alal peenikest võsa ja sügisesest raiest alles jäänud kõrgemaid kännutüükaid maha lõigata ning pisitilluke mootorsaag. See saag näeb välja tõepoolest nagu ta võiks olla komplektis Barby-nukuga. Või siis selle isase variandiga, Ken eksole. Masin ei kaalu kindlasti palju rohkem kui 1...2 kg ning teda on mugav kasutada ühe käega nagu elektrilist kööginuga. Muidugi eelmine mootorsaag, mis meil siin oli, Bernardilt laenatud, oli ka päris suur, kuid see uus on ka võrreldes tavalise saega naljakalt pisike. Näib, et ka mootorsaag võib olla nunnu. Kõigest sellest hoolimata ta siiski lõikab puud, proovisin. Niiet esialgu võib öelda, et uus masin sobib meile siin päris hästi: läheb keskmise suurusega puudest kenasti läbi ning on sealjuures väga lihtsasti kasutatav, küllap käepärane ka õblukesele naisterahvale. Seega katab ta meie vajadused juhul kui me ei otsusta hakata väntama mootorsaethrillerit või järjekordselt hakata langetama metsahiiglasi.
Linna peal ringi sõites mainis Frederic, et homme leiab aset referendum teemal, kas Prantsuse Guajaana peaks iseseisvuma või mitte. See suveräänsuse on aga täiesti naeruväärne, kuna Prantsuse Guajaana on nagu imik, mida hoiab elus vaid 500 miljonit eurot, mis Prantsusmaa igal aastal talle imetab. Ühtlasi usuvad prantslased, ilmselt põhjendatuna, et iseseisvana langeks see territoorium täielikku kaosesse. Tihti ei lahene ju asjad pärast kolonistide lahkumist kohalikel just kõige paremini ja Frederici sõnul on selline asjade käik Prantsuse kolooniate puhul eriti silmapaistev, võrreldes näiteks Briti kolooniatega. Naaberriigid Suriname ja Guajaana iseseisvusid 70ndatel ja on tänaseks päevaks jõudnud teatava stabiilsuse ja inimsõbraliku riigikorrani, kuid Frederici arvates oleks midagi sellist Prantsuse Guajaanas saavutada palju keerulisem, kuna populatsiooni haritus ja ‘intelligents’ on tunduvalt madalamad. Lisaks puudub siin peaaegu täielikult igasugune tööstus ning erinevalt Prantsusmaa Kariibi meres olevate territooriumite Martinique ja Guadalupe-st on siin ka turism võrdlemisi tühine. Prantsuse Guajaanas käivad ainult hard-core loodusfriigid ning neid ei olegi ju maailmas niiväga palju.
Õhtul kella seitsme paiku helistas Frederic ning ütles, et nad ei saa autoga teele langenud puust mööda. Võtsime mootorsae ning matsheeted ning tõttasime Andresega neile appi. Looduslik teetõke oli muudustunud umbes 15 km kaugusel laagrist. Tegemist oli üpris suure puuga, mis oli ka tihedalt liaanidest läbi põimunud. Hakkasime temast tasapisi läbi närima, mis vaid autotulede valguses oli küllaltki seikluslik ettevõtmine. Kirsina koogi peal algas vihmasadu. Saagisin ja tirisin oksi ning liaane eemale ning Andres vedas nad eemale tee serva. Kui olime umbes poolel teel läbi puuvõra muutusid valgustingimused kuidagi eriti kehvaks ning palusin Andresel auto pisut lähemale ajada. Tal läks sellega veidralt kaua aega, selle põhjuseks selgus hiljem olevat tõsiasi, et tal peaaegu ei ole sõidukogemust manuaalkäigukastiga autoga.
Kui kõik suuremad oksad olid läbi saetud ning nüsisin peenikese kraami ja liaanide kallal oli saekett järsku rippu. Mõtlesin algul, et ta on pooleks läinud, kuid midagi metallset ei oleks tohtinud ju puuvõras ometi olla. Selgus siiski, et kett oli kuumenedes liiga pikaks paisunud ning lihtsalt maha tulnud, minu väheasjatundliku teooria kohaselt vähemasti. Saevõtit ma mõistagi kaasa ei võtnud. Ühe puu saagimine peaks ju olema pisike asi.
Kuna saag oli rivist väljas ja järgi oli jäänud veel vaid paarikümnesentimeetrine maas vedelevate okste ja liaanide kiht otsustasin sellest pirukaga üle ronida, et seda madalamaks talluda ja Florence’i sedaani jaoks läbitavamaks muuta. Pirukas läbis hunniku probleemideta, kuid Florence’i auto pidavat olema pisut laiem, ning uue auto kriipimise hirmus tahtis Frederic, et eemaldaksin veel mõnikümmend sentimeetrit läbi puuvõra raiutud kanali seinast väljaturritavast tüvetükist. Ta küsis, kas saagi oleks võimalik kuidagi töökorda saada, kuna matsheetega võtaks sellise puu raiumine väga kaua aega. Tegelikkuses võttis see aega alla 5-e minuti. Millise pagana ime läbi siis tema arvates kõik need puud sügisel raiesmikul ümber kukkusid, tuulest?
Igatahes oli siis tunnel läbi puuvõra nö valmis ja ka Florence’i sedaan sai läbi sõita. Mõned liaanid jäid küll põhja alla kinni, kuid auto küljest midagi kaduma ei läinud.
Tänane sissekanne sai päris pikk, kuna leidsin peaaegu piinavaba viisi istumiseks. Väikesed rõõmud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar